Omavalitsuse erastamine

Foto: Peeter Lilleväli

Foto: Peeter Lilleväli

Eelmise sajandi 90. aastatel erastati Eestis vormiliselt vaid ettevõtteid ja maid, ent Peipsi põhjarannikul õnnestus ühel perekonnal koos olulise majandusliku võimuga sisuliselt erastada ka kaks omavalitsust - Lohusuu ja Alajõe vald.

Meedias juba aastaid tagasi Peipsi kalakuningaks tituleeritud Paul Kärbergi perekond on saanud enda kätte kolmandiku Peipsi kalapüügiõigustest ja suure osa piirkonna maadest. Majandusliku mõjuga on neil õnnestunud aja jooksul panna oma tahtmise järgi tegutsema ka mõlema valla võimud. Kuigi Paul Kärberg väidab, et tema vallaasjadega ei tegele, kinnitavad paljud kohalikud avalikku saladust, et Kärbergi heakskiiduta ei saa Lohusuus või Alajõel ametisse ükski vallajuht ega muu tähtsam ametnik ja ei sünni ükski kaalukam otsus.

Kahtlasi võtteid, kuidas Peipsi-äärsetes valdades on võimu kindlustatud, on aastaid kajastanud nii kohalik kui ka üleriigiline meedia. Meenutagem, kuidas kümme aastat tagasi enne kohalikke valimisi hakkas Lohusuu elanikkond plahvatuslikult kasvama tänu sellele, et uusi inimesi hakati sissekirjutama muuhulgas nii kohalikku kauplusesse kui ka kalalaeva Svetlana. N-ö õigesti programmeeritud valijate import ulatuses, mis määras oluliselt ka valimistulemust, sai järgmistel valimistel normiks ka Alajõel.

Paul Kärbergil on tulnud kaks korda olla ka kohtupingis süüdistatuna nii ulatuslikus maksupettuses kui ka valimis- ja hääletusvabaduse rikkumises. Kuid mõlemal korral on ta pääsenud oportuniteediga ehk teisisõnu on kohus leidnud, et  kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik huvi. Siiski pidi Kärberg maksuasja lõpetades maksma riigile 100 000 krooni ja teise juhtumi puhul 500 eurot.

Alajõe praeguse volikogu valitsemisstiil on muutunud demokraatia karikatuuriks. Vallavanem sai ametisse volikogu ette astumata. Tema kandidatuur pandi hääletusele ilma, et mitmed volikogu liikmed oleksid teda üldse näinudki. Kui ajakirjanikud on sõitnud Alajõele volikogu istungeid kajastama, kuulutatakse istung ilma ettekäändeta kinniseks.

Senise valitsemispraktika taustal ei olegi väga üllatav viimastel päevadel palju tähelepanu äratanud uudis, kuidas Lohusuu vald on sattunud Kärbergi võlaorjusesse ja peab oma eelarvest maksma talle 150 000 eurot. Tegu on kaheksa aastat vana kohtuotsusega vallalt Kärbergi firma kasuks mõistetud summaga, kusjuures vald ei üritanudki otsust vaidlustada. Volikogu esimees Toivi Kivi tunnistab nüüd, et oli tollal oma tööandjale Paul Kärbergile lojaalne. Kas ta samal ajal volikogu esimehena ka valla elanikele lojaalne oli, ta ei räägi.

Kärberg oli lubanud vallale, et ei hakka võlga sisse nõudma, ent tegelikult oli see võlanõue mõjus konks, millega vallavõime ohjes hoida. Kui Kärberg sai Lohusuu sadama maad erastatud ja Kiviga tülli pööras, äratas ta võlanõude ellu. Põhjarannikule edastatud e-kirjas ei salanudki ta, et seda ajendas tegema vallajuhtide viimase aja käitumine.

Lohusuu jaoks on aasta eelarvest veerandi moodustava võla tasumine justkui hind, mida tuleb maksta, et osta end vabaks Kärbergi mõjust. Seda võiks nimetada ka valla taasriigistamiseks. Selle raha kättesaamine ei võta ilmselt kalakuninga huvi vallavõimu vastu, ent üks hoob on tema pihus vähem.

Peipsi põhjaranniku valdades viimase 10-15 aasta jooksul toimunut tuleb tõsiselt analüüsida, et töötada riigiõiguslikult välja tulemüürid, vältimaks sedalaadi majandusliku ja poliitilise võimu koondumist omavalitsustes. Kui selline oligarhia on küllaltki täiuslikul moel kehtestatud mõnes väikevallas ja see mureneb vaid asjaosaliste omavahelise tüli korral, siis miks ei peaks sama korduma ka mõnes suuremas vallas või linnas.

Riik ei tohiks leppida passiivse pealtvaataja rolliga olukorras, kus üks mõjuvõimas perekond on paljudelt inimestelt suutnud võtta ära demoraatliku riigi ühe põhiõiguse - vabaduse teha valikuid. Ei tohiks kuidagi leppida mõjuvõimu ärakasutamisega inimeste puhul, kelle eluolu oleneb sellest, kas nad pääsevad näiteks kala püüdma või mitte ning kel pole võimalust ega ka tahtmist kodukohast mujale kolida. Ei ole midagi imestada, et need kohalikud inimesed, kes on püüdnud sellisele valitsemisele vastu seista, on ühel hetkel löönud käega, sest kaua sa jõuad vastu seista jõule, mis muutub raha ja võimu toel aina tugevamaks.

Kui võim on nii koondunud ja isiklikud ärihuvid keskmes, on pärsitud ka kogu piirkonna eluolu. Peipsi järv pakub looduslikult suurepäraseid eeldusi, et edendada turismi ja kalandust ning anda sealsetele inimestele palju tööd ja tegevust. Aga nendes valdkondades on Peipsi põhjarannikul viimastel aastakümntel toimunud väga vähe positiivseid arenguid.

Kärbergi parteikaaslane IRList, Jõgevamaalt riigikogusse valitud Aivar Kokk, nimetab Peipsi-äärset Eesti üheks vaesemaks kandiks.