Heli Laidro: "Meie töökultuur pole suulisteks kokkulepeteks küps"

Heli Laidro. Foto: Peeter Lilleväli

Kui mullu lahendasid Ida inspektsiooni töövaidluskomisjonid kokku 522 vaidlust, siis sel aastal on esitatud vaid 224 avaldust. Jõhvi töövaidluskomisjoni juhataja Heli Laidro ütleb, et töövaidlusi on viimasel ajal jäänud küll vähemaks, aga need on läinud spetsiifilisemaks, kusjuures nii tööandjad kui töötajad oskavad oma nõudeid paremini põhjendada.

Olete juhtinud Jõhvi töövaidluskomisjoni üle kolme aasta. Kas nõuete sisu on aja jooksul muutunud?

Kui võrrelda praegust olukorda ajaga, mil hakkas kehtima uus töölepinguseadus (1. juuli 2009 - toim.), siis mõlemad osapooled - nii tööandjad kui töötajad - on muutunud õigusteadlikumaks. Nad kasutavad väga palju tööinspektsiooni pakutavat tasuta juristi teenust ja oskavad oma põhjendusi paremini välja tuua.

Veel on näha seda, et osapooled on hakanud endale võtma esindajaid. Loomulikult teevad seda rohkem tööandjad, aga on juba väga palju ka töötajaid, kes võtavad endale esindaja, sest tunnevad end nii kindlamalt.

Töövaidluskomisjoni pöördujatest moodustavad lõviosa töövõtjad, keda on olnud tänavu 224 kaebaja seas 195. Ometi tulevad teie juurde ka tööandjad. Mis neil mureks on?

Üks põhjus on see, et töötaja on teatanud lahkumisest ette vähem kui seaduses nõutud 30 päeva ja katseajal 15 päeva ning tööandja tahab selle eest töötajalt hüvitist.

Kui töötaja ütleb töölepingu ülesütlemise põhjuseks tööandjapoolse olulise rikkumise, kuna sel juhul saab lahkumishüvitiseks kolme kuu palga, siis tööandjad üha sagedamini vaidlustavad selle. Alguses tegid seda üksikud. See jällegi näitab, et hakatakse kohanema uue töölepinguseadusega ja osatakse seal paremini orienteeruda.

Töötajad omakorda on tööinspektsiooni statistika järgi kõige enam hädas saamata töötasudega.

Jah. Need on ausalt öeldes selged "jah" või "ei" nõuded, aga huvitavamad ja spetsiifilisemad on just töölepingute ülesütlemise vaidlustamised. See on sageduselt järgmine põhjus, miks töövaidluskomisjoni pöördutakse. Nendes nõuetes on töövaidluskomisjonile antud väga suur kaalutlusõigus ja tuleb otsustada, kas tööandja või töövõtja väidetav rikkumine oli oluline või mitte, arvestades kõiki asjaolusid. Ühtset praktikat ei saa siin tekkida ja iga asja tuleb ikka eraldi vaadata.

Üks kurioossematest juhtumitest, kus tõesti komisjoniliikmetel olid silmad pärani, oli selline, kus töötaja ajas tööandjat kirvega taga, sest ei olnud rahul töökorraldusega.

Lahendate töövaidlusi nii Ida- kui Lääne-Virumaal. Kas täheldate mingeid piirkondlikke erinevusi?

Üldiselt ei saa öelda, et maakonnad on erinevad, ainult et Ida-Virumaal on keeleprobleem ja ausalt öeldes 99 protsenti istungitest peame siin pidama vene keeles. Lääne-Virumaal on nii, et kui töötaja ei oska riigikeelt, siis ta võtab endale esindaja. Peetakse loomulikuks, et riigiasutusse tullakse riigikeeles rääkima, aga Ida-Virumaal eeldatakse, et saab ka vene keeles hakkama. Seadus ütleb, et osapoolte nõudel ja komisjoniliikmete nõusolekul võib pidada istungit vene keeles.

Ja üldjuhul on komisjon sellega nõus?

Jah. Tihtipeale pöördub meie poole töötaja, kes on jäänud ilma töötasust. Kust ta võtab selle raha, et veel tõlki palgata? Ja kui kõik osapooled on nõus, siis miks mitte. Nõuame küll seda, et kõik dokumendid tuleb tuua eesti keeles, sest seaduse järgi peab haldustoimik olema eestikeelne.

Sel nädalal toimunud tööinspektsiooni infopäeval, kus te kõnelesite rahalistest nõuetest töösuhetes, rõhutasite mitu korda, et kõik kokkulepped tuleks vormistada kirjalikult, sest vastasel juhul on vaidluse korral ühe osapoole sõna teise vastu. Tundub, et see on elementaarne, aga tuleb välja, et polegi?

Suulisi kokkuleppeid tehakse väga palju, sellepärast seda rõhutangi. Praktikas on väga palju juhtumeid, kus isegi töölepingut pole sõlmitud. Võtame kasvõi ehitusobjektid, mis suvel käivituvad. Lepingut ei ole sõlmitud ja siis peab töötaja tõendama üldse töösuhte olemasolu. Ja kuna palka on makstud sularahas kätte, siis on seda keeruline teha. Seaduse kohaselt on tõendid ka tunnistajate ütlused, aga see on raskem viis tõendada.

Ja tihtipeale on tehtud ületunnitööd, mida ei saa kuidagi tõendada. Või töötasu suurus - üks ütleb ühte, teine teist. Sel juhul on töövaidluskomisjon võtnud aluseks statistikaameti andmed selle kohta, milline on maakonniti ametite lõikes keskmine töötasu. Me ei saa lähtuda sellest, et kõikidel erialadel makstakse meil miinimumi. Ehitaja ju ei tule miinimumpalgaga tööle, see on selge.

Peamiselt on selliseid vaidlusi just hooajatööde puhul. Meie soovitame vormistada kõik kirjalikult, sest meie ühiskond ei ole veel nii valmis nagu Saksa ühiskond, kus suuline kokkulepe on ka kokkulepe.

Kuigi seadus võimaldab suulist kokkulepet ka Eestis, pole me selleks küpsed?

Jah, meie töökultuur ei ole sinnani jõudnud.