Koolipõleng peab muutma mõtteviisi

Sinimäe põhikooli põleng on kahtlemata kahetsusväärne õnnetus, seda enam, et see juhtus kohe õppeaasta algul ning koolimajas, kus tuleohutusnõuetega oli kõik justkui korras.

Sinimäe kooli ei kiusanud päästekeskuse inspektorid viimasel ajal oma ettekirjutustega, nagu paljusid lasteasutusi mujal omavalitsustes. Viimasena paigaldati autonoomse toitega väljapääsuvalgustid. Nendest oli tuletõrjujatel öisel ajal palju abi, kui nad liikusid majas, millest oli elektritoide välja lülitatud.

Me ei tea veel, millest tuli alguse sai, kuid kuna see juhtus, siis teame kindlalt, et mingi ohutegur jäi siiski tähelepanuta, sest süütamine tundub vähetõenäoline. Koolimajas on öösiti valvur, kes ka sellel õhtul häirekeskusesse helistas, kui kahjutule avastas.

Viimastel aastatel on olnud palju juttu sellest, kuidas päästekeskused üle Eesti eelkõige lasteaedu ja koole kontrollivad ning teevad omavalitsustele ettekirjutusi, mis neile justkui üle jõu käivad. Muidugi, omavalitsuste rahaline võimekus on erinev ning tihtipeale on just suuremad linnad need, kes on tuleohutusnõuete täitmisega kimpus, sest seal on lasteasutusi võrreldes väiksemate valdadega kordades rohkem.

See ei tohi aga siiski olla vabanduseks, miks lasteasutuste turvalisuse tõstmist kaugesse tulevikku lükata, paludes aina ajapikendust või eelistades investeeringutele olulisemalt väiksemat trahvi ehk sunniraha.

Sinimäe kooli juhtum näitab ilmekalt, et kehtestatud ohutusnõuded ja päästjate rangus nende täitmisel ei ole lihtsalt formaalne bürokraatide kius, vaid vajadus, mille eiramine võib lõppeda väga traagiliselt. Nii et kui antud õnnetuses üldse midagi positiivset olla saab, siis ehk rõhutab see veel kord vajadust kiiremas korras meie lasteasutused tänapäeva ohutusnõuetega kooskõlla viia. Ja muidugi tuleb kergendatult ohata ka sellepärast, et tuli ei nõudnud elusid.