Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/10/03/11991444t1h8e9b.jpg)
/nginx/o/2012/10/03/11991444t1h8e9b.jpg)
Augustikuu lõpus kiitis riigikogu erakorralisel istungil heaks Eesti ühinemise Euroopa Stabiilsusmehhanismiga (lühendatult ESM). Selle vajalikkust on mõistnud ka kõikide teiste euroriikide parlamendid, kes ESMi asutamise juba enne Eestit heaks olid kiitnud.
Lühidalt ja veidi lihtsustatult öeldes luuakse ESM selleks, et kriis Euroopas lõplikult seljatada ning vältida selle kordumist tulevikus. Sisuliselt pakub ESM oma liikmesriigile eelkokkulepet, et saadakse raha, kui puhkeb finantskriis.
Praktikas annab ESM abi tõsistesse rahalistesse raskustesse sattunud riikidele, et nende probleemid nakkusena mujale ei kanduks. Abi ei võrdu kinkimisega. Vastupidi - tegemist on laenuga, mida antakse jao kaupa ja väga rangetel tingimustel. Põhiline tingimus on korrastada oma rahandus. ESM ise saab riikidele laenatava raha seda finantsturgudelt laenates.
Et Eesti on osa Euroopast, on teiste Euroopa riikide probleemid ka meie probleemid. Veelgi enam - väikeriigina on Eesti nendest probleemidest palju haavatavam kui suuremad riigid. Seetõttu tahab Eesti vältida kriise Euroopa Liidu mistahes piirkonnas. Ja muidugi on ka Eestil endal võimalik majanduslike raskuste korral ESMist laenu saada.
Arusaadavalt on ESM tekitanud küsimusi ja kahtlusigi ning eelkõige just rahasummade tõttu, mida kriisimehhanismist rääkides nimetatakse. Arvestades ESMi keerulist ülesehitust on need mõistetavad. Kuid aeg-ajalt kostuv nurin, et Eesti peab eraldama miljardeid eurosid, abistamaks meist rikkamaid riike, on siiski ebakompetentne ja vastutustundetu.
On tõsi, et ESMi liikmesriigid peavad sellesse sissemakse tegema, kuna finantsasutusena on tal oma aktsiakapital. Kuid see raha - Eesti puhul 148,8 miljonit eurot - ei ole kuhugile "kadunud". Sissemakstava kapitali paigutab ESM riiklikesse võlakirjadesse ja sellest saadav tulu kuulub liikmesriikidele.
Märksa rohkem on pingeid kruvinud liikmesriikide antud lubadused vajaduse korral ESMi veel sissemakseid teha, seda näiteks juhul, kui ESM ei suuda oma võlausaldajate suhtes võetud kohustusi täita või kui see osutub vajalikuks, et hoida laenuvõimet.
Need summad on numbriliselt tõepoolest suured. Samas rõhutavad eksperdid üksmeelselt, et selliste olukordade teke on äärmiselt ebatõenäoline. Seda põhjusel, et ESMi ülesehitus ning toimimise loogika tagavad ka laenusaaja makseviivituse korral ESMi enda tagasimaksevõime.
Asjakohane on ESMi võrdlus 1945. a loodud Rahvusvahelise Valuutafondiga (IMF), millel on 188 liikmesriiki, sh Eesti. IMF on organisatsioon, mis tagab rahvusvahelise rahasüsteemi stabiilsuse. ESM on sisuliselt euroala IMF. Nende asutuste reeglid ja ülesehitus on analoogsed. IMFil on olnud samasugused riskid, millega ta on aastakümneid edukalt toime tulnud. IMF ei ole kahjusid kandnud ehk ükski nende väljastatud laen ei ole jäänud tagasi maksmata.
Eesti otsene rahaline väljaminek on seega peaaegu kindlasti ajutine. See ei vähenda meie heaolu. Euroopa ühisesse stabiilsusesse panustades peame ka tunnistama, et ainuüksi otsest ja tagastamatut abi on Euroopa Liit oma eelarvest meie heaolu tõstmiseks paigutanud mitu korda rohkem ning nõnda jääb see veel paljudeks aastateks.
Alates 2000. aastast on Eesti saanud üle 3,5 miljardi euro toetust Euroopa Liidu fondidest, järgmise kaheksa aasta jooksul saame eeldatavalt veel umbes 3,5-4 miljonit eurot. See tähendab 20 aasta jooksul abi ligi seitsme miljardi euro ulatuses, mis on võrreldav meie järgmise aasta riigieelarvega.
ESM ei ole siiski võluvits, mis kriisi ühel hoobil olematusse pühib, kuid see on üks tugev abinõu, et väljuda pikalt vinduvast võlakriisist ja vältida seda tulevikus. Kavandatakse teisigi samme. Nõnda on riigikogu menetluses riikidevaheline leping, millega kohustutakse tugevdama eelarvedistsipliini - ehk vältima eelarve puudujääke.
Ometi valitseb ühisraha ja finantssektori tiheda seotuse tõttu euroalal jätkuvalt oht, et panganduskriisid kanduvad ühest riigist teise. Et seda vältida ning kaitsmaks tavalisi hoiustajaid, on vaja tugevamat kontrolli Euroopa Liidu tasandil. Euroopa Komisjon ongi teinud ettepaneku, mille kohaselt antakse Euroopa keskpangale uued volitused ligikaudu 6000 euroala panga tegevuse järelevalveks.
Teha saab aga veelgi enamat. Üha rohkem süveneb arusaam, et on vaja liikmesriikide tihedamat koostööd ja suuremat ühtsust, suurendamaks tööhõivet, vältimaks kriise ja tõstmaks maailmas kogu Euroopa konkurentsivõimet.
Euroopa Komisjoni president Manuel Barroso ei peljanud Euroopa parlamendi ees hiljuti peetud kõnes oma tulevikuvisioone kirjeldades kasutada väljendit "rahvusriikide föderatsioon". Muidugi ei pidanud ta silmas, et Euroopa Liit muutub liitriigiks nagu on USA, Saksamaa või Venemaa, sest ükski Euroopa Liidu liikmesriik ei soovi Euroopa Ühendriike. Kõneleja mõtles just vajadust tõhustada koostööd kõikides valdkondades, kus see edendab riikide ühishuve: "Üleilmastumise ajastul ühendatakse riikide suveräänsus, et riike tugevdada, mitte nende jõudu kärpida".
Barroso märkis, et kokkuvõttes tähendab see, et muudetakse Euroopa Liidu aluslepinguid. Julge avaldus, arvestades, kui keeruline, vastutusrikas ja ka tundlik protsess see on. Kuid rõhutades, et Euroopat ei saa arendada vaid tehnokraatlike, bürokraatlike ja diplomaatiliste vahenditega, esitas Barroso samas avalikkusele üleskutse algatada sel teemal üleeuroopaline arutelu.
Tuleb nõustuda, et kui käivituvad arutelud uutest valikutest Euroopa Liidus, siis on paslik nendes aktiivselt osaleda, mitte olla kõrvaltvaataja rollis. Sest Euroopa Liidu aluslepingute muutmine on tulemus, mitte algus.