Hoone pole kõige tähtsam

Jõhvi aktiivsus tulevase niinimetatud supergümnaasiumi rajamisel on mõistetav. On selge, et koolivõrk tõmbub tulevikus koomale ja ka gümnaasiumide arv riigis langeb drastiliselt.  Seetõttu tulebki seista selle eest, et vähemalt  maakonnakeskuses oleks tulevikus võimalikult tugev gümnaasium. Kui praegu on võimalik saada selle rajamiseks riigi toetust, siis ei tohi seda võimalust mingil juhul käest lasta.

Loomulikult ei meeldi selline sündmuste areng mitmetele teistele omavalitsustele, sest iga valla- või linnajuhi jaoks tähendab tema valitsemisajal seal gümnaasiumihariduse andmise lõpetamine mõistmatust ka paljudelt valijatelt. Samuti ei tasu sugugi välistada, et mõni omavalitsus oma jõududega gümnaasiumi säilitab ja  jätkab seal laste koolitamist edukamaltki kui tulevane supergümnaasium.

See, et riigiraha toel rajatakse maakonnakeskusesse moodne gümnaasiumihoone, ei garanteeri iseenesest veel ilmtingimata ka tugevat õppetööd. Kuigi see füüsiline keskkond, mille keskel laste koolitamine toimub, on oluline, kiputakse seda mõnikord ka liialt ületähtsustama. Jah, projekteerijad ja ehitusfirmad on rõõmsad, et riik teeb kulutusi uute hoonete rajamiseks, aga kui samal ajal ei jätku raha, et maksta headele õpetajatele palka, mis neid koolis hoiaks, siis jääb ka oodatud tulemus saavutamata. Ei õpeta ju mitte värske seinavärv ja põrandakate, vaid ikkagi need inimesed, kes seisavad klassi ees.

Seega uue hoone rajamisest veelgi suuremat tähelepanu peaks juba praegu pöörama sellele, mis tulevikus seal sees toimuma hakkab.