Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
2002. aastal kehtima hakanud uus ravikindlustuse seadus ütleb: "Haigekassal on tagasinõudeõigus isiku suhtes, kes vastutab kindlustusjuhtumi toimumise eest, mille tõttu sai kindlustatud isik ravikindlustushüvitisi."
Selle alusel esitab haigekassa igal aastal kohtusse sadu ja sadu hagisid, millega nõutakse peamiselt kurjategijatelt tagasi ohvritele tekitatud vigastuste ravimiseks kulunud raha. Arvestades raviteenuste hindu ei ole need summad sugugi väikesed. Iseasi on, kui paljud neist kurjategijatest, kellest osa istub üldse vangis, on võimelised neid summasid maksma. Ja praktika näeb ette, et kui mõistliku aja jooksul ei õnnestu nõuet realiseerida, lõpetatakse täitemenetlus.
See, et kurjategijatelt nõutakse inimvigastuste tekitamise eest ohvrite raviraha välja, tundub kindlasti enamusele õiglane. Eriti, kui arvestada meditsiini rahastamisprobleeme: kriminaalid hüvitagu oma tegude tagajärjed võimalikult suures ulatuses ise.
Ent seadus on sõnastatud sel viisil, et tegelikult annab see haigekassale õiguse nõuda raviraha välja ka näiteks neilt inimeselt, kes on enda hooletuse tõttu põhjustanud tulekahju ja selles viga saanud. Ka kodus saadud olmetrauma või trennivigastuse ravimine on võimalik tegelikult pöörata patsiendi rahakoti vastu.
Loodetavasti jääb haigekassa siiski oma seadusest tulenevate õiguste kasutamisel nagu seninigi mõistuse piiresse ega hakka igalt enda süül trauma saanud patsiendilt raviraha nõudma.