Suhtlemisoskus on meditsiinis tähtis

See, mismoodi Eesti meditsiin on viimase 20 aastaga edenenud, on küll imetlusväärne. Ja seda vaatamata asjaolule, et alatasa räägitakse selles valdkonnas raha ja arstide-õdede puudusest. Soetatud on kõige moodsamaid seadmeid, kasutusele võetud kõige tänapäevasemaid ravimeetodeid, investeeritud haiglahoonetesse jne.

Ent üks probleem, mis meie meditsiini jätkuvalt kummitab, on arstide oskus ja suutlikkus patsiendiga suhelda. Me ei taha üldistada ja oleme veendunud, et aasta-aastalt on olukord aina parem, ent ka tänases Põhjarannikus kirjeldatud kohtulugu näitab, et probleem on jätkuvalt suur. Ja nagu tunnistas Tartu ülikooli kliinikumi kogenud kirurg Toomas Sillakivi, ei saa ravi olla efektiivne, kui patsiendi ja arsti vahel on konflikt.

Konkreetse juhtumi puhul kinnitas ka asja uurinud ravikvaliteedi komisjon, et probleem oli arsti oskamatuses suhelda.

Eks paljuski sõltub suhtlemine patsiendiga konkreetse meediku isikuomadustest ning arusaamadest, kuid kindlasti on siin oma osa nõukogudeaegse meditsiini mõjul, kus oligi täiesti tavapärane, et patsient ei saanud tihti teada oma seisundist ega eesootavast raviplaanist, sest "ta ju nagunii ei jaga sellest midagi".

Muidugi võib oma rolli mängida ka meedikute ülekoormus, mis tekitab stressi ja väsimust, ent olukord ei tohiks siiski nii kaugele minna, et patsient selle tõttu kannatab. See ei saa olla õigustuseks kõrkusele ja üleolevale suhtumisele, sest midagi väärtuslikumat kui omaenda tervis inimesel pole.