Valitsusjuhid jagasid triljon eurot
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
7.-8. veebruaril istusid Brüsselis koos Euroopa Liidu liikmesriikide valitsusjuhid, et leppida kokku Euroopa Liidu järgmises eelarveraamistikus aastateks 2014-2020. Läbirääkimised, mida tegelikult oli peetud juba mitu aastat, kujunesid lõppfaasis eriti pingeliseks.
Mis siis õigupoolest kaalukausil oli? Jutt on ligi triljoni euro suurusest summast, millest finantseeritakse seitsme aasta vältel suurt hulka mitmesuguseid tegevusi liikmesriikides alates külaelu edendamisest kuni suurte, rahvusvaheliste transpordiühenduste ehituseni. Liikmesriikidele jagatavad rahasummad erinevad, nagu erineb ka liikmesriikide osamakse eelarvesse.
On mõistetav, et igal riigil on eelarve koostamisel oma huvid ja seisukohad, tehes kokkuleppe saavutamise üsna keeruliseks. Euroopa Liidu eelarve ei ole pelgalt rahanumber, üksmeel tuli leida vahendite suuruses valdkondade kaupa, aga ka raha eraldamise eesmärkides, selle jaotamise põhimõtetes, tingimustes, kaasfinantseerimise määrades jne.
Kompromissi saavutamine oli iseenesest suur saavutus, seda enam, et igal liikmesriigil 27st oli õigus kogu ettevõtmine blokeerida - kokkulepe nõudis ühehäälsust.
Vaidluste keskmes oli eelarve kogumaht. Oli riike (need, kes panustavad eelarvesse rohkem, kui sellest tagasi saavad), kes nõudsid esialgu kavandatud kulukohustuste drastilist vähendamist. Nende seisukoht lähtus loogikast, mille kohaselt ei tohiks olukorras, kus kärped ning kokkuhoiumeetmed saanud normiks, tõsta ka Euroopa Liidu kulutusi.
Sellele seisukohale vastandus arusaam, et Euroopa Liidu tõhusaks toimimiseks, majanduskasvu hoogustamiseks, töökohtade loomiseks ning elatustaseme tõstmiseks eelkõige vaesemates riikides peab olema piisavalt rahalisi vahendeid. Seda seisukohta jagas ka Eesti.
Kompromissi tulemusel kinnitatud eelarve maht on küll väiksem kui eelmisel perioodil, kuid ometi astronoomiliselt suur - 960 miljardit eurot. Mis aga eriti oluline just meie jaoks - Eesti kuulub nende väheste liikmesriikide hulka, kellele eraldatavad rahasummad kujunesid eelarve üldmahu vähendamisele vaatamata lõppkokkuvõttes suuremaks, kui esialgses kavas oli ette nähtud.
Eesti saab uuel eelarveperioodil Euroopa Liidult ligi 907 miljonit eurot rohkem kui aastatel 2007-2013, kokku ligi 5,9 miljardit eurot. Arvestades, et meie enda panus Euroopa Liidu eelarvesse on 1,4 miljardit eurot, on Eesti liikmesriikide seas inimese kohta kolme suurema netokasusaaja hulgas.
Samas tuleb rõhutada, et läbirääkimisi ei peetud üksnes suurema rahanumbri nimel. Olulisem on see, kuhu see raha suunatakse. Eelarve mõte on ju ikkagi konkreetsete valdkondade toetamine ja arendamine, vaesemate riikide aitamine paremale järjele, töökohtade loomine jne. Näiteks Eestis on seni Euroopa Liidu raha enim kulutatud joogivee kvaliteedi parandamisele ja reovee puhastussüsteemide ehitamisele. Järgnevad mitmed transpordiprojektid, alates tee-ehitusest ja lõpetades Tallinna lennujaama renoveerimisega. Suured summad on läinud ka haiglate ja koolide ajakohastamisele.
Eestil olid eelarveläbirääkimistel oma selged prioriteedid. Üks Eesti ja ka Läti ning Leedu huvidest on olnud toetuste suurenemine põllumajandusele. Põllumehed mujal Euroopa Liidus saavad märksa rohkem otsetoetusi kui nende kolleegid Balti riikides. Kui põllumajandustoetused erinevad riigiti kordades, siis mis ausast konkurentsist saab rääkida?
Ülemkogul saavutatud kokkuleppega astuti suur samm edasi võrdse kohtlemise suunas - Euroopa Liidu otsetoetuste kogusumma Eestile suureneb kaks korda ning toetus ühe hektari kohta küündib 2020. aasta lõpuks 75 protsendini Euroopa Liidu keskmisest. See tähendab meie põllumeestele aastast 2020 toetust arvestuslikult 196 eurot hektarilt (praegu on toetus 143 eurot hektarilt). Lisaks suutis Eesti ära hoida esialgu planeeritud ajutise toetustasemete languse 2013. aasta tasemest allapoole, mis oli õhus seetõttu, et riigipoolne lisatoetus pole enam lubatud. Kompensatsioon võimaldati maaeluvahendite arvelt.
Võiduks saab ka pidada erandit, mille Balti riigid saavutasid ühtekuuluvuspoliitika rahastamises. Ühtekuuluvuspoliitika tähistab investeerimispoliitikat Euroopa tasandil eesmärgiga vähendada liikmesriikide vahelist ebavõrdsust ja tõsta Euroopa Liidu konkurentsivõimet.
Meie argumente võeti arvesse ja Eesti koos teiste Balti riikide ja Ungariga saavad enda ühtekuuluvuspoliitika toetuste üldsumma arvutada üldisest kõrgema piirmäära alusel. Eesti võitis sellest erandist 350 miljonit eurot lisaraha.
Väga oluline saavutus on seegi, et uue eelarvega loodi eeldus Eesti paremaks ühendamiseks ülejäänud Euroopaga: selles on summad, kust riigid võivad taotleda toetust piiriülestele transporditaristu projektidele. Eesti esmaseks huviks selles valdkonnas on palju räägitud Rail Baltic, ambitsioonikas kiirraudtee projekt, mis võimaldaks inimestel kiirelt ja mugavalt Põhja-Euroopast Lääne-Euroopasse reisida. Kuid Euroopa Ühendamise Rahastust, millest Rail Balticu ehitamist finantseerima hakataks, viiakse ellu ka teisi Euroopa Liidu ühishuve kajastavaid projekte energia, transpordi ja telekommunikatsiooni valdkonnas.
Eesti sai üldiselt kõik, mida ta soovis ja mis eelarve vähendamise tingimustes reaalne saada oli. Põhjus ei peitu kindlasti mitte üksnes osavas läbirääkimisoskuses, vaid ka meie riigi heas maines. Eestit on kriisi ajal tihti eeskujuks seatud kui riiki, kes teab, milline on jätkusuutlik rahanduspoliitika, ning kes kasutab raha eesmärgipäraselt. Tulgu see siis Eesti enda või Euroopa Liidu eelarvest.