Teeme meie sajandaks aastapäevaks Eesti korda

Foto: SCANPIX

Foto: SCANPIX

Mõte Eesti iseseisvusest on täna, Eesti Vabariigi 95. aastapäeval, taas enesestmõistetav. See ei vaja ei selgitust ega tõlgendust, sest see on alustõde.

Nii nagu vabadus pole enam pürgimus, ei ole sellele ka enam meie, Eesti jaoks alternatiivi. Eesti mõtteline iseseisvus on põlistunud. Ja nii see peabki olema.

Sellelt aluselt, ise seda sageli teadvustamata, vaatame täna tulevikku. Just sellel seistes muretseme oma rahva elujärje ja elujõu pärast.

Sellel alusel seistes võrdleme ennast teistega, aga enam mitte endiste saatusekaaslastega, vaid nendega, kelle vahepealne ajalugu, vahepealsed võimalused on olnud hoopis teistsugused kui meil.

Ja just nii peabki olema. Sest kaua me ikka otsime oma probleemide põhjust minevikust nagu mõni endine koloonia, kes jätkuvalt peab süüdlaseks 19. sajandil osaks saanud ülekohut?

Sellel alusel seistes võrdleme ennast naabritega, nii heas kui halvas. Need mured kipuvad mõnikord olema liiga suured. Võrdlustes kipuvad asjad võimenduma.

Ärgem siiski unustagem: me saame ennast mõõta ja võrrelda ja vaagida just seetõttu, et me seisame sirgelt kindlal pinnal.

/.../

Eesti riik on saavutanud 22 uue iseseisvuse aastaga nii palju, et me ei võrdle enam tänast päeva okupatsiooni või laulva revolutsiooniga. Me võrdleme end riikidega, kellele vabadus ja demokraatia on iseenesestmõistetav.

See on õige, koguni ainuvõimalik. Me oleme ja peamegi olema oma riigi suhtes nõudlikumad. Ent demokraatliku riigi puhul tähendab see, et me peame olema nõudlikumad ka iseenda suhtes.

Demokraatlikus riigis ei ole valitsejad "nemad", nagu pole kaugemal mingi "Brüssel", kes meie nõusolekuta või me enda sõlmitud kokkulepete vastaselt midagi meilt "nõuaks".

Demokraatlikus riigis on iga etteheide riigile või valitsejatele kaudselt või otseselt ka etteheide iseendale.

Eesti on ühe inimpõlve vältel tundmatuseni muutunud. Muutunud on ka meie mured. Kui ajaloo taak on suuresti vankrilt pudenenud, seisame silmitsi küsimusega: kuidas edasi?

Oleme alles toibumas kogu maailma aastaid vaevanud majanduskriisist. Meid mõni aasta tagasi laastanud tööpuudus on taandunud Euroopa keskmisest allapoole. Juba kurdavad ettevõtjad, et palgad tõusevad liiga kiiresti, andes hoogu inflatsioonile. Erinevalt paljudest Euroopa riikidest Eesti majandus kasvab.

Ent kuidas ja miks üldse peaksid need makromajanduslikud näitajad rõõmustama neid, kellele teeb muret igapäevane toimetulek? Neid, kelle palganumbris taastunud majanduskasv ei kajastu ning kes jälgivad murelikult hindade kasvu?

Ma ei tea kiiret lahendust. Ka kriisi põhjast tõusmisele kulus meil mitu aastat. Majanduskasv loob eeldused selleks, et heaolu kasvab kogu riigis, ehkki mitte kohe, ja mitte kõigil korraga.

Eesti majanduskasv ei saagi rõõmustada neid, kellele vaesuse vältimiseks loodud toimetulekutoetusest ei piisa. Ehk võiks me sotsiaalpoliitika mudel ja reeglid olla vähemalt ajutiselt paindlikumad, et me oma inimesi aidata?

Me peame leppima, et majanduse languse ja tõusu ajal on mõnedel tõeliselt raske. Leidkem siis koos leevendavaid meetmeid.

Seda saab teha, nagu ma ütlesin, kui me majandus kasvab. Ilma kasvuta, nagu me seda näeme nii mitmeski riigis, ei parane olukord kindlasti mitte.

Ma tahan tänada ja tunnustada just Eesti vanemat põlvkonda, kes elas üle iseseisvuse kaotuse, elas üle sellele järgnenud õudused, ja sageli kaotas iseseisvuse taastamisega kõik, mida vahepeal oli suudetud koguda.

Sellele vaatamata olete säilitanud Eesti suhtes optimismi, aitäh teile!

/.../

Head sõbrad, olgem põhjusega uhked oma riigi ja ühiste saavutuste üle, ent vaadakem ausalt otsa ka tegematajätmistele. Just täna, mil Eesti riigi suure juubelini on jäänud täpselt viis aastat. Ja miks mitte seesuguse pilguga, mis nõuab nende asjade korda tegemist Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks.

Vaadakem kaugemale lähenevate valimiste horisondist. Kaalugem hoolikalt valikuid, mida meile pakutakse. Nii neid, mille mõju on parimal juhul lühiajaline. Kui ka probleeme, mille osas lahenduste leidmine ja otsustamine on meie kõikide huvides.

Sest, hea kuulaja, järgmise viie, maksimaalselt seitsme aasta jooksul muutub me olukord oluliselt. Kuigi me ei saa ennustada kõike, mis võib nende aastate jooksul juhtuda, teame mõndagi juba nüüd.

Teame, et vähese sündimuse ja eluea pikenemise tõttu peab juba 2018. aastal kolme inimese tööst piisama viie inimese ülalpidamiseks.

Nende töötajate õlule jääb siis kogu me toetuste süsteem, kogu me riigi ülalpidamine. Kõik: koolid, pensionid, lastetoetused, politsei ja päästetöö, haigekassa ja töötukindlustus.

Mõelgem ka sellele, et kui saame rikkamaks - aga just seda me ju soovime -, siis tähendab see üha kasvavat panust ja vastutust.

/.../

Me peame järgmise seitsme aasta jooksul nii targaks saama, et me saame ise hakkama. Me peame kasutama Euroopa Liidu järeleaitamisfondide raha tõhusamalt eelkõige selleks, et luua midagi kestlikku. Midagi sellist, mis hiljem omal jõul edasi elab ja areneb.

Siit ka minu üleskutse. Teeme meie sajandaks aastapäevaks Eesti korda. Prantslased ehitasid oma vabariigi sajandaks juubeliks Eiffeli torni. Teeme meie oma sajandi juubeliks metafoorilise torni, mis särab ja paistab kaugele oma innovaatilisuse ja leidlikkusega, oma tarkuse ja ka oma tooniga, sõbraliku, kaalutletud ja toimivaga.

/.../

Selle sihini jõudmiseks me vajame nii arutelu kui ka selle tulemusel sündivaid kaalutud otsuseid. Me vajame ellurakendatavaid tegevuskavu, mitte vormi täiteks koostatavaid ja kohe ära unustet arengukavu. Me vajame ideid, leidlikke ja võib-olla ka ebastandardseid, ent kindlasti mitte loosungeid.

Need ideed ja tegevuskavad peavad lähtuma Eesti vajadustest, mitte aga vaidlustest, mil viisil, keda ja kui palju maksustada. Maksudeni jõuame siis, kui teame vastust küsimusele, mida teha, et riik mõistlikult töötaks.

Me vajame arutelu, mida kiiresti kahaneva koolilaste arvu puhul teha oma haridussüsteemiga, raskeid otsuseid pelgamata, aga nii, et kvaliteet säiliks.

Me peame, ilma paatose ja populismita, jõudma kokkuleppele, kuidas korraldada elu maal, et ettevõtlus seal toimiks; et inimesed, kes tahavad maal elada, ei teeks seda oma perede ja heaolu arvelt.

Elada Eesti mis tahes kohas ei tohi olla kangelastegu. Ning samuti, mida, kui üldse, saame teha, et ei kahaneks meie ühendused nii sisemaal kui ka välismaailmaga?

Selmet vaielda, kas pidada ülal eri ülikoolides samu õppekavasid, vajame arutelu ja seejärel ka otsuseid selle kohta, millises mahus mida õpetada, et kõrgharidusega inimestel oleks just Eestis tööd palgaga, mis võimaldaks siin ka ära elada.

Oma riigi suhtes nõudlike kodanikena, oma riigi peremeestena, võiksime koostada loendi probleemidest, mis ootavad järgmise viie aasta jooksul vähemalt mingisugustki lahendust.

Me vajame arutelu, mille käigus loeme kokku kõik oma soovid, kalkuleerime nende hinna ja siis laseme valijail otsustada, kas nad on nõus kõige eest ka maksma.

Muul moel me lahendusteni ei jõua, vaid jäämegi unistuste ja hirmude lõksu.

/.../

Kõik, mis on hea ja armas, ei pea olema uhke ja kaugele näha. Eesti on nagu metsmaasikas: ta on ürgne ja väike, teda on raske leida ja need, kes seda ei oska, ei märkagi teda ega oska teda ka hinnata. Aga kui ta on kord käes, kui ta on kord olemas ja oma, siis on ta üks paremaid asju üldse. Meie kodu, meie Eesti ongi me metsmaasikavälu.

Ja milline on meie kodu, meie homne Eesti, on eelkõige me endi teha.

Täispikkuses saab Eesti Vabariigi presidendi kõnet iseseisvuspäeva kontsertaktusel lugeda presidendi kodulehelt www.president.ee.