/nginx/o/2013/03/12/11992040t1h3316.jpg)
Kuidas me valisime aukodanikku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/03/12/11992040t1h3316.jpg)
Valla aukodaniku nimetuse omistamine erilise austusavaldusena Jõhvi vallale osutatud väljapaistvate teenete eest läheb vägagi korda. Esitati ju sel aastal koguni 8 kandidaati.
Suurest huvist annavad tunnistust ka hilisemad mulle tulnud nii eesti- kui venekeelsed telefonikõned. Neid pole olnud küll väga palju, kuid neis kõlanud seisukohad kõiguvad seinast seina. Ühed kiidavad volikogu valiku heaks, teised avaldavad selle üle imestust ja kolmandad on tõsiselt nördinud.
Viimaste hulka kuulub ka opositsioon, kes üksmeelselt oma kandidaadi taha oli koondunud ja hiljem esimeses voorus oma tahtmist mitte saades istungilt üldse lahkus. Nende esindajad aga iseloomustasid volikogus toimunut kohaliku meedia rõõmuks üldse tsirkusena.
Viimaseks piisaks karikasse ehk otsusele toimunu lahti seletada sai mõned päevad tagasi tulnud opositsiooni juhtfiguurile Nikolai Ossipenkole kuuluva ajalehe Panoraam toimetajalt tulnud kõne. Vastust sooviti kahele küsimusele: miks opositsiooni kandidaati aukodanikuks ei valitud ja miks aukodanike seas niivõrd vähe vene keelt kõnelevaid inimesi on? Tunniajalise telefoniväitluse lõppedes jäime mõlemad ikkagi oma arvamuse juurde, mis on iseenesest kurb. Tõstatada järjekordselt rahvusküsimus seal, kus kaalukausil peaksid olema hoopis teised kriteeriumid, on pehmelt öeldes kohatu, et mitte öelda alatu.
Loodan väga, et Põhjaranniku lugeja ei pane pahaks, kui ta järgnevast artikli selgitavast osast ei leia ühtegi nime.
Juba enne eestseisust olin koalitsiooni liikmetele laiali saatnud märgukirja, milles kutsusin selle küsimusega põhjalikult tegelema, et välistada pealiskaudsus, mis degradeeriks aukodaniku statuuti. Samuti arvan, et kandidaati peaks tema põhitöö kõrvalt iseloomustama mingi rosinake, mis eristaks teda tavalistest tublidest tööinimestest, kultuuri- ja ühiskonnategelastest, tööandjatest ja ametnikest.
Lahtiseletatult tähendab see seda, et kohates aukodanikku, tunned seletamatut soovi kummardada ja müts peast võtta. Nii lihtne see ongi.
Arutelu ajaks olid aastapäeva kutsed juba laiali saadetud ja volikogu oli mõnes mõttes ootamatult sattunud sundseisu, sest kutsetel oli ära märgitud uue aukodaniku õnnitlemine. See võttis volikogult võimaluse üksmeelse kandidaadi puudumisel üldse mitte aunimetust sellel tähtpäeval kellelegi määrata. Samas leidis eestseisus, et inimesi tuleb kindlasti tunnustada eluajal. See tähendab, et postuumsetest austusavaldustest tuleks tulevikus hoiduda.
Samuti otsustati, et vabariigi sünnipäeval autasustatakse ühte kandidaati. Kõikides komisjonides jäi sõelale kaks kandidaati, kusjuures ehkki teine kandidaat oli nii mitmeski valdkonnas kõikidest teistest peajagu üle, langetati komisjonides valik üksmeelselt endise linnapea toetuseks.
Tõe huvides tuleb tunnistada, et revisjonikomisjoni esimees jäi sirgeseljaliselt eriarvamusele ja me olime sellest teadlikud. Omavalitsusjuhina on raske töötada - harva on võimalik vastu võtta otsuseid, mis kõiki rahuldaksid. Sellepärast ongi Ida-Virumaal levinud lööklause, et mis omavalitsusjuht see on, kellele pole kordagi umbusaldust avaldatud või keda pole mingis kriminaalasjas vähemalt kahtlustatud.
Kaalukausil sai määravaks endise linnapea tugev panus Jõhvi linnaõiguste taastamisel, uue haldusaparaadi ja linnaasutuste võrgu loomine ning 14 aastat tööd linnapea toolil, mis oli ka Eesti kontekstis omaette saavutus. Kõikidel kohalikel valimistel oli ta konkurentsitult suurim häältemagnet, mis tähendab, et tema poolt hääletasid nii eesti kui vene keelt kõnelevad valijad, mis samuti rääkis linnapea kasuks.
Mis toimus aga volikogus? Kohe volikogu päevakorda arutades tuli opositsiooni poolt ettepanek annulleerida taotlus, kus olid korraga esitatud aukodaniku kandidaatideks nii kunagine linnapea kui volikogu esimees. Lähtuti seisukohast, et valitakse üks aukodanik.
Koalitsioon tunnistas apsu ja üksmeelse hääletuse tulemusena taotlus kõrvaldati. Aukodaniku hilisem salajane hääletus seitsme kandidaadi vahel andis üllatava viigilise seisu 9:9. Tavapäraste valimisreeglite järgi võetakse säärases olukorras kaks enim hääli saanud kandidaati ja korraldatakse kordushääletus.
Opositsioon aga haistis võimalust oma kandidaat läbi suruda ja tegi ootamatu ettepaneku määrata esmastest valimistulemustest lähtudes kaks aukodaniku tiitlit, unustades, et nad ise olid just hääletanud ühe valimise poolt. Koalitsioon võttis vaheaja ja otsustas minna teisele ringile.
Opositsioon lahkus, võttes sellega koalitsioonilt võimaluse uuesti 9:9 valimistulemuse korral vastu võtta otsus - lükata aukodaniku valimine edasi kas Jõhvi linna 75 aasta juubelile või hoopis kaugemasse tulevikku. Häältega 9:1 kinnitas volikogu aukodanikuks endise linnapea.
Miks ei olnud vastuvõetav kahe aukodaniku korraga kinnitamine? Esiteks arvan, et kui me oleksime sellise ettepaneku ja kandidaadiga nõustunud, siis oleks meil järgmisel aastal juba 15 kandidaati aunimetusele.
Teiseks on vajalik, et kandidaadid oleksid mitte ainult häälte arvult, vaid ka oma eesmärkidelt, tegudelt ja saavutustelt võrdsed. Vastasel juhul hakkab protsess meenutama vorst vorsti vastu kauplemist. Selles situatsioonis polnud konkurendil aga midagi võrdväärset kaalukausile panna, rääkimata rosinakesest (küllap sellepärast rõhutigi rahvusele).
Muidugi on äriga seotud huvisid ja avalikku teenistust raske ühe nimetaja alla viia. Samas suudan ma volikogu esimehena meenutada tegusa ärimehest poliitiku poolt ainukest seadusandlikku initsiatiivi, mis seisnes vallavalitsusest arvestatava hulga töölaudade väljaviimises koos ametnikega. Olen kindel, et kui see "uuendus" oleks ette võetud, siis Jõhvit Eesti 20 võimekama omavalitsuse seast praegu küll otsida poleks mõtet.
Samas äkki lepiksime volikogu liikmetena omavahel kokku, et hoidume tulevikus endi seast aukodaniku otsimisest. See protseduur ei lõhna kõige paremini...