Kus asub julgeolekuoht?

Siseminister Ken-Marti Vaheri esinemisse sel nädalal riigikogus võib suhtuda mitmeti. See, et siseminister räägib ühest riigi osast kui julgeolekuriskist, nimetades suurt osa siinsetest elanikest justkui mingiteks võõrtegelasteks, kelleni tuleb viia "meiepoolne objektiivne info", on olnud mitmete poliitikute retoorika.

Ühest küljest on muidugi õige, et osa siinsetest vene keelt kõnelevatest inimestest elab Venemaa telekanalite mõjuväljas ning ei tea Eesti asjadest paljutki. Ja see pole ju ammu mingi uudis. Teisalt aga pole mõtet hellitada ka lootust, et kui Eesti riik teeb uue venekeelse telekanali, nagu seda soovitab opositsioonipoliitik Mihhail Stalnuhhin, pöördub kogu see auditoorium Vene televisioonist ära. Venekeelsete saadete mahu suurendamisega on ju katsetatud ennegi, ent nende auditoorium on ikkagi jäänud tühiseks.

Meie arvates läheneb riik, rääkides venekeelse kogukonna hõlvamisest Eesti infosfääri, asjale valest otsast.

Selle asemel, et nuputada uute kanalite loomise ning riikliku propaganda vajalikkuse üle, tuleks enne selgeks teha, missugust  infot Eestis elav vene keelt kõnelev inimene üldse vajab. Ja tegelikult on ammu iganenud kujund, et kogu venekeelne elanikkond on endasse sulgunud, ei tea Eesti asjust midagi, sest ei ela Eesti infoväljas.

Aastatega on olukord palju muutunud, venelaste eesti keele oskus oluliselt paranenud ja seetõttu venelaste ligipääs infole vaat et laiem kui paljudel eestlastel, kel keeleoskamatuse tõttu pole võimalik tarbida venekeelset meediat.