Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/04/04/11992122t1he89f.jpg)
/nginx/o/2013/04/04/11992122t1he89f.jpg)
Poole tosina aasta eest Eestiski alguse saanud geiparaadid jahmatasid paljusid.
Mina ise suhtun homoseksuaalsusesse eitavalt. Seda on minusse juba lapsepõlvest sisendatud. Siiski püüan ka teistsuguse orientatsiooniga inimestesse tolerantselt suhtuda. Las igaüks teeb oma magamistoas seda, mida tahab. Kui kaks täisealist homoseksualisti omapärase rahuldustee valivad, eks lasku siis käia. Mina võõraste teki alla ei piilu, ettekirjutusi ei tee.
Hiljuti leidsin oma postkastis petitsiooni, kus mind kutsuti üles andma oma allkirja meil plaanitava homokooselu seaduse vastu. Minu arvates on seegi igaühe enda otsustada, kas sellise aktsiooniga liituda või mitte. Kas meil pole siis mõtte ning oma arvamise välja ütlemise vabadust? Olgu keegi siis poolt või vastu.
Kui homoseksuaalsed tohivad meil organiseeruda ning ühisaktsioone korraldada, miks ei tohiks organiseeruda ning oma vaateid levitada ka need, kes on samasooliste abielu või kooselu seaduse vastuvõtmise vastu? Või meil ehk polegi demokraatiat?
Kas Eesti ajab erilist omasooliste kooselu seadust või mitte, see on omaette küsimus. Võib tuua kaalukaid argumente nii poolt kui ka vastu, kuid see oleks omaette teema. Mind häirib aga hoopis muu.
Tänapäeva Euroopas propageeritakse liberaalsust ning sallivust. Sellele on meie homoseksuaalid seni rõhunudki. Nüüd ma äkki loen, et mõned seksuaalvähemuste esindajad on pöördunud kaebustega otse politseisse. Et praegune allkirjade kogumine olevat vihkamisele õhutamine, mis neid ahistavat.
Vabandust, kui ma olen millestki valesti aru saanud. Kui meie geid ise organiseeruvad, siis on see vaid arvamuste vabadus, nende võõrandamatu õigus. Aga kui nüüd äkki organiseeruvad ka vastased, siis on see millegipärast vihkamise õhutamine, kuritegu ja muu selline?
Siis on tingimata vaja politseid appi hüüda. Vahest koguni kohut ning vanglat? Vastastele on nüüd äkki vaja jõustruktuuride abil suukorvi pähe ajada. Kuhu see suur üleüldine sallivus ning arvamuste paljusus nüüd äkki kadus?
Toimuv veenab mind pigem selles, et niinimetatud petitsiooni koostajate hoiatustel näib nüüd õiguski olevat. Et kui algul võetaks vastu geide kooselu seadus, siis üsna varsti nõudvat need märksa rohkematki. Eks meenutagem vanasõna sõrme andmisest või muinasjutte üha kasvavatest soovidest. Mitte enam võrdsust, vaid siis juba omaenda diktaati.
Muidugi ei tule homokultuuri eitajate represseerimist veel niipea, aga see näib siiski vist geiaktivistidel sihikul olevat.
Kahjuks näitab ka meie maailma ajalugu, et võrdsust nõudvatest rõhututest võivad üsna pea ise rõhujad saada. Võtame kas või kristlased, keda vanas Roomas lõvide ette heideti. Ajapikku saavutati oma usu legaliseerimine, lõpuks koguni ainuvõim. Seejärel hakkasid vagad kristlased juba ise uusi teisitimõtlejaid-ketsereid piinama ning tuleriitadele saatma.
Sääraseid näiteid võiks meie ajaloost märksa rohkemgi tuua. Pendlil on ikka omadus ühest äärmusest teise võnkuda.