Energiasõltuvus kui üks põhilisi globaalseid riske
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmisel nädalal toimus riskijuhtimise konverents, kus mitmed esinejad nii Eestist kui välismaalt tõdesid eri uuringutele baseerudes, et globaalsetest riskidest üks olulisemaid on energiasõltuvus.
On lihtne öelda, et energeetikas on riske väga palju. Alustades tootmiseks vajalikust primaarenergiast, nagu põlevkivi, süsi, gaas, biokütus, ning nende hankimise ja tarnimisega seotud riskidest ning lõpetades näiteks elektri müügilepingute ja müügihindadega seonduvate riskidega. Fookust ei tohi kaotada ühegi riskide grupi puhul. Ettevõte peab leidma nende juhtimiseks sobilikud strateegiad ja meetodid, kuidas neid kõige paremini mõõta ja maandada.
Vaadates Eesti Energia kaht peamist toodet - elektrit ning õli - on selge, et sõltume paljudest muutujatest, mida meil on raske kontrollida. Näiteks on sellised komponendid nafta, gaasi ja CO2 kvootide hinnad. Ühelt poolt toob turgude liberaliseerumine kaasa kasvavad hinnariskid, ent teisalt on tänu sellele meil mehhanismid, mis aitavad hinda paremini kontrollida. Näiteks saame meile sobilikul ajal ette sõlmida tulevikutehinguid.
Ainult riik või ettevõte, kes kontrollib ise kõiki oma tootmisprotsessi sisendeid, saab öelda, et sellised tururiskid teda märkimisväärselt ei ohusta. Sisendhindade muutlikkust ilmestab elektritootmise hinda oluliselt mõjutav CO2 hind, mis on praegu langenud rekordmadalale tasemele (ca 3,5€/t). Samas umbes aasta tagasi oli hind üle kahe korra kõrgem.
Meie põlevkivist toodetavate vedelkütuste referentshind kujuneb lähtuvalt nafta hinnast maailmaturul. Sealt tuleneb ka õliäri peamine risk. Praegune nafta hind on kõrge ning selle langemist väga madalale tasemele mõjukad allikad ei ennusta. Siiski peab meiesugune organisatsioon olema valmis ka nafta hinna languseks. Uusi õlitööstusi on tulevikus võimalik praeguse nafta hinna püsimise korral rajada väiksemate riskidega, müües osa põlevkiviõli ära juba enne investeerimisotsuse langetamist.
Väga lihtsustatult öeldes on igal inimtegevusel keskkonnamõju. Kindlasti tuleb siia juurde lisada ka pidevalt karmistuv keskkonnaregulatsioon ning sellest tulenev nõuetele mittevastavuse risk. Energeetikas maandame keskkonnariske sõna otseses mõttes iga päev, sest üks meie olulisemaid prioriteete on arendada põlevkivitööstust minimaalsete keskkonnamõjudega ning maksimaalse efektiivsusega.
Ühe igapäevaste püüdluste näitena on võrreldes kümne aasta taguse ajaga Narva elektrijaamade õhuheitmed vähenenud rohkem kui kolm korda. Seega on ühtlasi ka keskkonna saastamise risk kolm korda väiksem.
Keskkonnasaaste vähenemine on looduses otseselt tunda. Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi teadlased tegid aastail 2006-2008 Agusalu ja Puhatu soostikus korraldatud uuringuga kindlaks, et rabade loodus ärkab pärast nõukogude aega tasapisi uuele elule.
Nimelt põhjustasid 1970. ja 1980. aastatel Ahtme soojuselektrijaama ja Narva elektrijaamade lubjarikkad lendtuha heitmed muidu happelise rabakeskkonna aluselisemaks muutumist. Tekkinud olukorras hakkasid kaduma soodest turbakihti kasvatavad turbasamblad ja nende asemele ilmusid rabale ebatüüpilised uued taimeliigid.
Nüüd on õhusaaste varasemaga võrreldes kordi vähenenud, aluselised lendtuha heitmed ei satu enam keskkonda ning näiteks Liivjärve ja Niinsaare raba vesi muutub jälle tagasi happelisemaks. Tänu sellele on mõlemasse rabasse uuesti ilmunud aina suurenevad turbasamblalaigud. See on vaid üks, aga samas hea näide, et ka keskkonnariske on võimalik vähendada. Selle nimel tasub pingutada.
Maailmas on seni valitsenud majanduslik trend osta vajaminev energia sealt, kus see on parasjagu kõige soodsam. On hulk riike, kus oluline osa energiamajandusest on rajatud põhimõttele "naabritel on, naabritelt saab".
Näiteks toetus USA märgatavalt Kanada õliliivadele. Samas on sellise strateegia puuduseks tõsiasi, et eemal toimuvat on märksa raskem kontrollida. Riiklikud regulatsioonid ei arene sageli käsikäes. Paraku on äärmuslikke näiteid riikidest, kus sellised valikud on lõppenud kurvalt.
Jordaania toodab valdava osa riigi elektrist gaasist, mis saadakse Egiptusest. Seda gaasitoru on vähemalt 15 korral lõhatud. Naabrile ei saa alati kindel olla ning uus suund on siseriiklike ressursside kasutuselevõtt. Nüüd astub Jordaania koostöös Eesti Energiaga jõulisi samme riigi energiasõltuvuse vähendamiseks.
Samuti soovitakse Ameerika Ühendriikides võimalikult palju kasutatavast kütusest toota kohapeal. Selline trend on laienemas ka mujale, sest lisaks energiajulgeolekule pakub kohalik tootmine töökohti. Eestis saame olla uhked ja õnnelikud selle üle, et meil on olemas juba 100aastane kogemus oma maavara töötlemisel, mis aasta-aastalt ka muu maailma silmis väärtust kogub.
Enamikus ärides, kuhu sisenemine on seotud suurte ja pikaks ajaks tehtavate investeeringutega (energeetikas on tootmisseadmete eluiga tavaliselt 30 ja enam aastat), on mõistlik oma riske hajutada, luues võimalused nii energia impordiks kui ekspordiks.
Heaks näiteks Eesti edusammudest nende võimaluste arendamisel on Estlinki merekaabel. Järgmisel aastal on valmimas ka Estlink2. Välisühendused võimaldavad osta mujalt, kui on ostmise hetk, ning müüa siis, kui on õige hetk ehk elektri hinnad kõrged.
Meie positsioon on tugev - kui vaadata Eurostati statistikat (2011), siis näeme, et Eesti sõltuvus energia impordist on üks Euroopa väiksemaid. Kui praegu on Taani Euroopas ainus riik, kes toodab rohkem kui impordib, siis tulevikus on just Eestil parimad väljavaated energia netoeksportijate hulka pääseda.
Lühiajalised võidud, kellegi teise arvelt elamine või meid ümbritseva keskkonnaga mittearvestamine ei ole energiasektoris enam võimalik. Riskide märkamine, tunnistamine ja maandamine võimaldavad ettevõttel olla konkurentsitingimustes edukas.