Keerukas kohanemine muutustega
22. mai 2013, 02:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Globaalne pilt inimarengust osutab tõsiasjale, et erinevused riikide ja rahvaste vahel on ajuti lausa hoomamatult suured.
Edenenumates riikides tuleb rikkust ühe elaniku kohta üle 50 korra rohkem kui mahajäänud maades, kooliskäidud aastate arvestuses on erinevused rebenenud viiekordseks.
Oodatav eluiga rühib Euroopas üheksandasse kümnesse, samas kui paljudes Aafrika maades pole see veel poolesajanigi jõudnud. Maailm on jätkuvalt lõhki ja meie oleme sellega harjunud. Oleme harjunud kõikvõimalike järjestustega, mis algavad Euroopa ja Põhja-Ameerikaga ning lõpevad Kesk-Aafrikaga.
Lõhkise maailma taustal näeb Eesti hea välja. ÜRO 2013. aasta inimarengu aruande kohaselt oleme me jätkuvalt väga kõrge inimarenguga riik. Maailma mastaabis pole Eesti sugugi vaene ääremaa, milliseks me ennast ajuti mõtleme - tegelikult oleme keskmisest oluliselt targem, rikkam ja arenenum riik ning globaalsel turuplatsil hästi hakkama saanud ühiskond.
Positsioon kõrgeltarenenute hulgas eeldab ka sellekohast mõtteviisi, sealhulgas arusaamist, et tegelike mahajääjate aitamine on ka meie huvi ja kohus. Tasapisi on sõltuva ja abisaaja mentaliteedi kõrvale tõepoolest ka siinmail tekkimas enesekindlamat ja empaatilisemat maailmakäsitust, mis tegelikult ongi adekvaatne peegeldus meie positsioonist globaalses katlas.
Meie kiiresti muutnud positsioon sõltujast vastutajaks tähendab ka teistsugust suhtumist ülemaailmsetesse asjadesse. Mure sügavalt lahknenud maailma pärast on ka Eesti mure, meie huvi on tegutseda erinevuste leevendamise nimel, olgu selle sisuks siis arenguabi, tarkuste levitamine või õngede laialijagamine.
Eestis vähetuntud, ent samas üks mastaapsemaid ettevõtmisi lõhede silumise vallas sai alguse 2000. aasta septembris, kui ÜRO peaassamblee võttis vastu ÜRO millenniumi deklaratsiooni (United Nations Millennium Declaration). Maailma rahvad võtsid endale ülesande tegutseda kõige mastaapsemate arengumurede lahendamise nimel.
Muuhulgas lepiti kokku, et aastaks 2015 peab maailmas olema kaks korda vähem nälga kannatavaid inimesi kui sajandi algul, poole vähemaks peab jääma neid, kes on sunnitud toime tulema vähem kui ühe dollariga päevas. Väga oluliseks sihiks seati, et kõik maailma lapsed peavad jõudma vähemalt põhihariduseni.
Esmapilgul võib tunduda, et sedalaadi teemad Eestit ei puuduta. Tegelikult puudutavad vägagi, pingutused tasakaalustatud ja jätkusuutliku maailma kujundamiseks on otsesed pingutused ka Eesti tuleviku nimel. Globaalne ja seetõttu hästi üldistatud vaade Eestile pole alati kooskõlas sellega, kuidas me oma elu ja arengut seestpoolt näeme ja hindame.
Mida lähemale tuleb pilk, seda rohkem ilmneb murekohti - ka neis valdkondades, kus muu maailm meid lausa eeskäijaks peab. Kasvõi haridus, meie igipõline trump mitmesugustes järjestustes - Eestit iseloomustavad nii väga hästi omandatud teadmised kui ka kehvavõitu isiksuslik võimekus. Teadmisi on eesti inimestel piisavalt, samas napib aga eneseusaldust ja enesekindlust, vähe on loomingulisust ja söakust oma tarkusega välja tulla.
Sellestsamast räägib ka meie jätkuvalt idaeuroopalik positsioon maailma väärtuskaardil. Mitmed lääneliku elu põhiväärtused (sallivus, valmisolek ühiskonnaasjades kaasa rääkida) juurduvad siinmail väga vaevaliselt. Eestlane on kätte saanud individuaalse vabaduse, selle positiivse ja edasiviiva sisuga täitmine võtab veel aega.
Nii mõnigi kord on Eesti heade keskmiste näitajate taga ebamõistlikult suured ühiskonnasisesed erinevused. Endiselt jookseb tuntav lõhe eestlaste ja teiste rahvuste esindajate vahel. Tundub, et paljude mitte-eestlaste jaoks pole kohanemine taasiseseisvumise järgsete oludega ikka veel lõpule jõudnud, jätkub omamoodi üleminekustress. Sellest annab tunnistust nii eestlastest oluliselt madalam loomulik iive, innukam riigist lahkumine kui ka madalam usaldus Eesti riigi vastu.
Omamoodi kurvaks kaubamärgiks on Eestile saanud soolised lõhed. Me pole Euroopa Liidu tšempionid mitte ainult palgaerinevuste osas, vaid ka meeste ja naiste hariduslikus ebavõrdsuses - kõrghariduseni jõuab Eestis üle kahe korra rohkem naisi kui mehi. Võibolla tuleks just sellest kummalisest eripärast otsida põhjusi, miks paljud noored ja haritud naised Eestist lahkuvad.
Kahekümne aastaga on Eesti üles ehitanud hästi toimiva riigi ja tegusa ühiskonna, globaalsetes võrdlustes saame selle eest põhjendatult kiita. Samas tundub, et uuenenud keskkonda pole märgatav osa eesti inimestest oma ressursside, elulaadi ega ka mõtteviisi poolest veel sisse elanud.
Eduka Eesti jõudmine iga eestimaalase tuppa ja hinge võiks olla meie järgmise arenguperioodi oluline väljakutse.
Artikkel pärineb eelmisel nädalal avalikustatud Eesti inimarengu aruande esimese peatüki "Inimvara" kokkuvõttest