Valitsus võimendab foobiaid pagulaste vastu

Foto: Peeter Lilleväli

Foto: Peeter Lilleväli

Me peame tõdema, et Eestis on olnud probleeme varjupaiga saanutele seadustes ja rahvusvaheliselt ettenähtud teenuste korralikus osutamises.

Näiteks Illukal majutatud inimestest ei ole ükski saanud kohalikult omavalitsuselt elamispinda, mida seadus ette näeb, keelekursustel ja kohanemiskoolitustel osalevad üksikud.

Siseministeerium üldiselt ei taha, et pagulastega tegelevad mittetulundusühingud aitaksid varjupaigataotluse menetluses inimesi juriidiliselt riigiga suhtlemisel. Meil on olnud juhtum, kus vastuvõtukeskuses lapse sünnitanud ema ei saanud sünnitusjärgset arstlikku ülevaatust jne.

Teisisõnu, selle asemel et tegelda pagulaste probleemidega sisuliselt, et me oleksime väärikas Euroopa riik, kes pakub kaitset neile, kes seda vajavad, ning tagab nende inimeste ühiskonda sulandumise ja hea toimetuleku Eestis, tegeleme me tihtipeale (või vähemasti tundub, et meie valitsus tegeleb siseministeeriumi näol) sellega, kuidas  pagulasi paremini piiridest eemale hoida, kiiremini välja saata ja efektiivsemalt luku taga hoida.

Ka siseministeeriumi esindav ametnik Ruth Annus on näiteks öelnud väliskomisjonis, et välismaalaste suurem arv Eestis suurendab automaatselt politsei eelarvet, tegemist on avaliku korra ja riikliku julgeoleku ohtuseadjatega.

See näitab üldiselt suhteliselt selgelt riigi suhtumist immigrantidesse üldiselt ja pagulastesse sealhulgas. Teisisõnu, selle asemel et kasvatada ühiskonnas sallivust, on meie valitsus pigem võimendanud foobiaid, mida ühiskonnas on rahvusvaheliste uuringute järgi niigi rohkelt.

Me peame endale aru andma, et kui me räägime pagulastest, siis tegemist ei ole immigrantidega, kelle suhtes riik ise otsustab, kas võtta nad või mitte. Need on inimesed, kelle elu on koduriigis ohus või keda kiusatakse taga, mistõttu on meil rahvusvaheline kohustus neile kaitset pakkuda. Me saame ainult otsustada, kas nad reaalset kaitset vajavad või mitte, ning siin on kaalutlusõigus praktikas loomulikult äärmiselt lai.

Uuringud mitmes riigis on näidanud, et erinevalt migrantidest, kes liiguvad majanduslikel põhjustel näiteks Põhja-Aafrikast Euroopasse, on üldiselt vaesed ja madalama haridustasemega või siis üldse ilma hariduseta, on pagulased üldjuhul hoopis teistsugused inimesed. Need on definitsiooni järgi inimesed, kes põgenevad poliitilise, seksuaalse, etnilise või usulise diskrimineerimise eest.

Tihti on tegemist kõrgharidusega inimestega, kes ei nõustu koduriigi poliitilise olukorraga. Kuna nad võtavad ette pika ja raske töö uue kodumaa leidmiseks, on nad keskmisest loomulikult aktiivsemad. Austraalias näiteks on leitud, et pagulaste vastuvõtmine on olnud nende majandusele kasulik, kuna kõrgharidusega inimesed, kes on korralikult ühiskonda integreeritud, on tootnud olulisel määral lisaväärtust.

Arvestades,  et me märgiliselt oleme OSCD hinnangul niigi Euroopa kõige sallimatum riik, võimendame selle eelnõuga veelgi pagulaste puhul suhtumist, et tegemist on meie silmis tülikate inimestega, kellest tuleks lahti saada või siis tuleb neid vähemalt korralikult valvata ja  kinnipidamisasutusse paigutada.  Meile toonitatakse, et just nimelt kokkuhoid valvamiskulude pealt on üks eelnõu põhjusi.

Arvestades ka seda, et põhiseaduskomisjonis on üldiselt selline tava, et inimesed tunnistavad, et nad saavad aja jooksul targemaks,  siis sotsiaaldemokraadid teevad siinkohal ettepaneku seaduseelnõu teine lugemine katkestada selle jaoks, et me saaksime korra veel järele mõelda.

Indrek Saare sõnavõtt riigikogus 22. mail välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teisel lugemisel. Enamik riigikogu liikmeid ei toetanud sotsiaaldemokraatide ettepanekut katkestada teine lugemine.