Vaesuse peegel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Maksuameti andmed Ida-Virumaa ettevõtete töötajatele makstava palgataseme kohta on kui külm dušš entusiastlikule soovmõtlemisele, et maakonnas liigub elu ülesmäge.
Kiretud numbrid peegeldavad tõsiasja, et enamik siinseid inimesi peavad toime tulema märksa väiksema rahaga kui teiste Eesti piirkondade elanikud.
Võib küll spekuleerida, et lisaks ametlikule palgale saab osa inimesi lisasissetulekut ka varimajandusest, kuid ega seegi teadmine rõõmu valmista. Kui inimesel oleks valida, kas teenida kogu palk legaalsel moel või sahkerdada ja hoiduda maksudest kõrvale, siis küllap valiks enamus esimese tee. Paraku paljudel sundseisus olevatel inimestel pole valikut ja see olukord on vaid vesi kuritegeliku maailma veskile, kes kasutab hädasolijaid omakasu huvides ära.
Üldine vaesus, madalad palgad ja töökohtade puudus ongi peamised põhjused, miks Ida-Virumaalt on viimase paarikümne aasta jooksul kolmandik elanikest põgenenud. See on 75 000 inimest ehk samapalju kui on praeguseks jäänud elanikke Narva ja Sillamäele kokku.
Siinsete inimeste üldise elujärje parandamiseks pole suutnud leida mõjusat rohtu ei kohaliku ega riigi tasandi poliitikud, hoolimata sellest, et probleemidega justkui tegeldakse ja ka niinimetatud ressursse kulutatakse kogu aeg. Käibefraasideks on kujunenud maakonna võrratult head eeldused ja suured eesootavad võimalused. Kuid vaatamata pingutustele ei ole põlevkivimaal põhimõttelist pööret paremusele õnnestunud teha.