Ohutus või säästlikkus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Eestis kipub olema kaks asja, mille pärast inimesed kõige rohkem kiruvad: ilm ja teed. Kui esimese puhul jääb meil ainult kirumise rõõm, siis teede olukorra parandamiseks annab ju ometi paljugi ära teha.
Teede olukorra uuringud on jõudnud järeldusele, et pideva alarahastuse tõttu on Eesti põhimaanteede teekate keskmiselt 13 aastat vana, tugimaanteede teekate keskmiselt 25 aastat vana ning kõrvalmaanteede ja kohalike teede teekate juba üle 30 aasta vana. Ja kuigi suve saabudes tundub justkui, et kogu meie teedevõrk on ehitajatest tulvil, ei saa me ikka rahul olla.
Selle nädala esmaspäeval kinnitas majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, et meie teede kiire lagunemise põhjuseks ei ole materjali kehvus (paekivikillustik), vaid ehituse kvaliteet. Kui eiratakse mingeid nõudeid, siis kipuvadki vesi ja sool teed kiiresti lagundama. Aga kuidas selle probleemiga võidelda, minister ei öelnud, mainides vaid, et tuleb tagada korralik ehitusjärelevalve.
Teede kvaliteediga tõusetus üks teema veel: naastrehvide kasutamine, mis teekatet kiiremini kulutab. Parts ütles, et see teema on ammu üleval: keelata naastrehvid ning kasutada vaid lamellrehve. Siin soovitas minister asja kaaluda. Meie arvates ei ole siin kaaluda midagi: kui selline samm vähendab meie liiklusturvalisust, olgugi et tõstab teekatte eluiga, tuleks selline idee ilma igasuguse pikema kaalumiseta nurka visata.