Suur rahanumber ei peaks olema omaette eesmärk
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
12. juuni 2013, 23:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aeg-ajalt raporteerivad ministeeriumid uhkusega rahasummadest, kui palju on kulutatud või kavas kulutada Ida-Virumaal ühes või teises valdkonnas.
Eilegi tuli uudis, kus keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus teatas, et järgneva viie aasta jooksul saab maakond keskkonnainvesteeringute toetuseks Euroopa Liidult 130 miljonit eurot. Samas suurusjärgus on kulutatud ka eelnenud abiperioodi jooksul.
Ent numbrite kõrval peaks senisest suuremat tähelepanu pöörama sellele, milline on nende kulutuste reaalne mõju kohalikule keskkonnale ja kas sama raha eest oleks võimalik saada veelgi efektiivsemaid tulemusi.
Kümneid miljoneid eurosid on näiteks kulutatud poolkoksimägede niinimetatud sulgemisele, millesse mitmed teadlased on suhtunud küllaltki skeptiliselt. Geoloog Erik Puura on Postimehele väitnud, et Euroopa Liidu rahastatud programmide suurimaks hädaks on nende kitsad eesmärgid, mis ei lahenda laiemaid probleeme. Tema hinnangul ei teeks Eesti riik tõenäoliselt oma raha eest säärast poolkoksimäe sulgemise hiigelprogrammi.
Omal ajal kulutati miljoneid ka Vaivara ohtlike jäätmete kogumiskeskuse rajamiseks. Nüüd aga seisab see riigi vara juba sügisest saati kasutult, sest riik ei tule toime operaatori leidmisega. Samal ajal ilmneb, et hakkama saadakse ka ilma selle keskuseta.
Keskkonnainvesteeringute suur number võib tagada küll objektidega seotud firmadele korraliku teenimisvõimaluse, kuid esmatähtis peaks siiski olema selle raha, tulgu ta Eesti või teiste Euroopa Liidu riikide maksumaksjatelt, võimalikult tulemuslik kasutamine.