Miks Eesti Post kipub häbipostiks?

Foto: Peeter Lilleväli

Foto: Peeter Lilleväli

Olen meie riigiettevõtte Eesti Posti juhtimisstiili üle lõputult imestanud.

Suletakse postkontoreid - elanike kvaliteetsema teenindamise nimel; tõstetakse postiteenuste hindu - elanike kvaliteetsema teenindamise nimel; koondatakse töötajaid ning allesjäetuid hoitakse näljapajukil - ikka elanike kvaliteetsema teenindamise nimel; kõige selle taustal teenib Eesti Post hiigelkasumeid, aga seda juba juhtide parema äraelamise nimel.

Kuna olen FIEst loomeinimene, siis on mul oma luulekogude levitamine tellijaile võimalik enamasti postisaadetiste abil.

Mõne viimase aasta jooksul olen saanud kurbi kogemusi, kus tavasaadetised sageli adressaatideni ei jõua.

Mul on hästi meeles paari aasta eest saadetud Eesti Posti selgitus, et lihtsaadetise teed "ei ole neil võimalik jälgida". Ilmselt toimub see siis mitte maanteedel postiautodega, vaid maa-aluste mutikäikude kaudu - neid teid pole tõesti võimalik jälgida!

Otsustasin siis pärast sellist veenvat selgitust lähetada oma pakke ja kirju vaid tähtsaadetistena. Seegi kindlustunne sai surmahoobi, sest sageli juhtus, et näiteks Läänemaale reisis saadetis rohkem kui kuu aega ja adressaat sai selle lõpuks kätte, kui olin teinud kümneid kõnesid, arupärimisi ja skandaale. Vahel jäi maasidejaoskonda saadetud pakk maakonnakeskusesse või linna postijaoskonda pikemale "hoiule".

Eriti vihaseks tegi see, et saatsin posti teel ka kingitusi, mis saajatele sürpriisidena olid mõeldud. Kui siis paar nädalat hiljem tuli ilmsiks, et mõni sünnipäevalaps ei teadnud pakist sooja sussugi, selgus taaskordsetel järelepärimistel, et adressaat pidanuks ise oma teeninduspiirkonna postiasutusest seda otsimas käima.

Mul ja mitmetel mu sõpradelgi on küll suur kujutlusvõime, aga sellist asja ei oskaks vist parimgi fantasöör ette kujutada, et ta peaks umbropsu kontoritest küsimas käima, ega äkki pole keegi talle paki saatnud. Võib-olla selgeltnägija Veet Mano oskaks selle peale tulla, lihtsurelik kindlasti mitte.

Harjutasin siis ennast ELS-teenusega. Aga möödunud nädalal selgus, et kallis teenus ei tähenda sugugi head teenust.

Nimelt saatsin 11. juunil kell 11.00 ELS-paki Jõhvi postkontorist teele - naabermaakonda.

Pakk oli väärtuslik, saajale üllatuslik ja ELSi teenus pidanuks ju olema n-ö uksest ukseni.

Teele see saadetis Jõhvist ka läks - kullerautoga Rakverre…

13. juuni pärastlõunal selgus, et ELSi pakk Lääne-Virumaale Kadrina valda Saukse külla Kalju tallu polnud kohale jõudnud.

Helistasin Jõhvi, sealne postiteenindaja oli sama hämmingus kui minagi ja asus kohe saadetise "jälgi" ajama. Arvuti näitas, et pakk on kenasti kulleri käes ja jõuab päeva jooksul kohale. Õhtu jõudis kätte, adressaat istus ikka tühjade pihkudega.

Helistasin Eesti Posti infotelefonile, mind pandi ootele - sendikukkumise kõlin vaid kõrvus kummitamas… Lõpuks vastati, et saadetis on Rakverre tagasi viidud, kuna adressaadi telefon oli helistamishetkel hõivatud ja koduuks lukus… Mis oli puhas vale, sest selles majas elab peale mu sõbratari ka tema haige abikaasa ja seal lihtsalt ollakse alati kodus ning hoitakse uksed lahti.

Helistasin taas Jõhvi, sealne postiametnik oli juba üpris õnnetu ja võttis telefonitsi Rakverega ühendust. Sealt lubati, et pakk läheb järgmisel päeval uuele ringile. Nüüd ma juba vahutasin ja palusin pakk Rakveres paigal hoida, kuni adressaat sellele ise oma autoga järele läheb. Et kättesaamises kindel olla.

14. juunil sai sõbranna oma postkasti teate, et ta võib paki Rakverest kätte saada. Siis hakkas ärritunud adressaat omakorda uurima, kuidas ja kus paki liikumine toimus. Mis osutus tõeliseks seikluseks. Nagu eelnevalt öeldud, postitasin ELS-paki Jõhvist 11. juunil kell 11.00. 12. juuni öösel kell 3.51 jõudis see Rakverre. Sama päeva hommikul viidi pakk Kadrina kullerpunkti, sealt 8.20 Kadrina postkontorisse. 16.08 jõudis pakk uuesti Rakverre; 13. juunil kell 7.46 anti see üle kullerile ja pärast lõunat oli pakk jällegi Rakvere kandepunktis.

14. juunil saadeti sealt välja teatis, et adressaat võib oma pakile järele tulla.

Kui paki saaja Rakveres selgitust palus, öeldi, süüdi olevat Tallinn, kust pakk ekslema läks. Aga Tallinnas see saadetis ei käinudki!

Siis väideti, et postiljon ei saanud adressaati kätte, et kõrvalmaja uks oli lukus jne. Miks ei mindud siis õigesse majja?

Nüüd on mul üks suur küsimus: miks ELSi reklaamitakse kui uksest ukseni kullerposti, aga tegelikult läheb saadetis tavalisse postikandesse? Standardpaki saatmine oleks odavam ja käiks ju ka sama tee läbi ning küllap mitte nii pikalt.

Vahemärkuseks veel see, et pakisaajaga käituti Rakveres ülbelt; kõige parem enesekaitse on ju rünnak. Öeldakse, et igas halvas asjas tuleb ka head näha.

Mina leidsin selle hea üles Jõhvi postkontorist klienditeenindaja Valentina Kallasti näol, kes oli tõeliselt abivalmis ja hooliv.

Nüüd soovitus Eesti Postile: maksku töötajaile sellist palka, et töölt ei lahkuks need, kes selleks sobivad, ja nende asemele ei astuks need, kes on vastutustundetud ega hooli oma ametiaust. Ja kuna kala hakkab ikka mädanema peast, siis peaksid eelmainitud ettevõtte pead mädakolded likvideerima, mis tähendab töö ümberkorraldamist sellisel viisil, et see tõesti tagaks klientide parima teeninduse.

Vastasel juhul on rahval õigus vahetada AS Eesti Posti nimi ümber AS Häbipostiks.

Mina enam tõesti ei tea, mil kombel oleks turvaline postisaadetisi edastada? Ilmselt käsipostiga, sest viimase saadetise postikulude kogumaksumuse eest (saatekulu ligi 7 €, kümnete telefonikõnede eest ca 6 € ja "kingituse" saaja transpordikulu pisut üle 5 €, mis kokku teeb peaaegu 20 €) võiksin pensionäri sooduspiletiga kaks korda adressaadi kodus käia.

Rahakulu kõrval oli veelgi tapvam närvirakkude kadu. Sellised riigiettevõtted teevad riigile häbi.