Maadevahetuse protsessi korruptsiooni ohjeldav mõju
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Lugedes kurikuulsa maadevahetuse protsessi Tallinna ringkonnakohtu 300-leheküljelist otsust, mille kolme tegija seas oli ka endine Viru maakohtu esimees Pavel Gontšarov, tuleb ilmsiks, kuivõrd süsteemselt aitasid Eesti riigi tippametnikud meelehea eest ühel ärimeeste seltskonnal nii-öelda raha teha.
Jah, tuleb kindlasti arvestada, et ringkonnakohtu otsus ei ole veel jõustunud ja ilmselt kestab protsesse edasi ka riigikohtus. Muidugi tuleb Eesti juristide eliidi osavõtul niivõrd lõpuni kui võimalik selgeks vaielda kõikvõimalikud menetluslikud nüansid, mis võimaldavad mitmeti tõlgendamist. Nagu näiteks jälitustoimingutega seotu. Õigusriigi seisukohast on see vägagi tähtis.
Milliseks aga ei kujuneks selle vaidluse tulemused ja kas ringkonnakohtus altkäemaksu võtmise eest tingimisi vanglakaristusega karistatud endised ministrid Villu Reiljan ja Ester Tuiksoo või altkäemaksu andmises süüdi jäänud suurärimehed saavad riigikohtus juriidiliselt puhtaks või mitte, ei saa avalikust mälust kustutada neid tehinguid, mida laiem üldsus ei saa mingilgi moel aktsepteerida.
Tahaks loota, et see pikk, põhjalik ja mõjukate asjaosalistega protsess on muutnud juba praegu ühiskonnas ametlikku asjaajamist ausamaks. Altkäemaksud ja korruptsioon ei kao täielikult üheski riigis. Ent kui on tõendatud näiteid, et vahelejäämise tõenäosus on täiesti arvestatav, siis on sel ka profülaktiline ja ohjeldav mõju.