Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/06/20/11992372t1h5433.jpg)
/nginx/o/2013/06/20/11992372t1h5433.jpg)
Läänes senini propageeritud tolerantsus ning kultuuride sulandumine näib olevat ummikus. Seda tõendab nii mullu Londonis kui äsja Rootsis juhtunu. Vene vanasõna ütleb küll, et võõrasse kloostrisse omaenda kombeid kaasa ei võeta, kuid paljud sisserännanud on oma kultuuris, vanades traditsioonides ning tavades kinni, nõuavad endile mingeid eriõigusi. Eri arusaamadest on aga konfliktidki kerged tulema. Hiljuti pakkus rahvuslane Martin Helme meie meediaski välja ideed, et mustanahalisi ei tohikski riiki sisse lubada.
Paarikümne aasta eest olin ma Rootsis meie sõpruslinnas Uddevallas. Sotsialismist tulnul oli, mida seal vaadata. Tagasihoidlikud ja abivalmis inimesed. Puhtus ja kord. Kaupluseaknaid ning kõnniteidki pestakse iga päev. Erilise mulje jättis aga see, et igas telefoniputkas olid telefoniraamatudki olemas. Muidugi mõista olid seal ka klaasid terved.
Kõndisin ning imetlesin. Ja äkki lärm, kisa ja vile! Mis see siis olgu? Jõhvist mõnevõrra suuremas linnas on ka oma 900kohaline põgenike keskus. Tol ajal olid suurem osa selle elanikest aafriklased Somaaliast ja Etioopiast. Sealt siis üks noorte mustade kamp mööda tänavat tuligi. Riietatud oldi võimalikult silmatorkavalt ning kirevalt, kuid maitse üle teatavasti ei vaielda.
Hoopis häirivam oli kõrgendatud meeleolus noorte käitumine. Kisa, lärm, üksteisest ülekarjumine, vile ja žestikuleerimine. Ka prügikasti otstarvet ei näinud nad kuigi hästi tundvat. Praht, olgu siis suitsukonid, kommipaberid või näts, visati lausa tänavale. Vahest kusagil Lõuna-Euroopas polekski see niivõrd silma riivanud. Näiteks peaaegu kõik reisikirjad mainivad, et itaallased on vägagi impulsiivsed ning lärmakad. Itaalia linnad ja külad, eriti maa lõunaosas on aga üsnagi räpakad.
Aga ülimalt tagasihoidlikus, korralikus ja korrektses Rootsis? Minus tekitas see võõristust ning vägisi kerkis pähe küsimus: miks te, rootslased, selliseid tüüpe koju tagasi ei kupata? Aga muidugi ei hakanud ma seda küsima.
Vahest jätan ma endast nüüd lausa rassisti mulje. Siiski on mul ka teistsuguseid muljeid. 2003. aasta suvel puhkasin Hiiumaal. Suvel on saarel turiste palju, bussiühendus pealinnaga aga hõre. Seetõttu sõitsingi koju tagasi kõige esimese, varahommikuse bussiga. Seekord mul ei vedanud, kõik istekohad olid bussis juba hõivatud. Sõit Tallinna kestab 4,5 tundi. Olin juba tol ajal lombakas ja kõndisin kepi toel. Kas haige jalg peab ikka selle aja vastu? Aga teisalt, ega töölt puududa ka ei või. Pealegi oli lootus, et nii Suuremõisas kui ka sadamas läheb osa rahvast maha.
Jäin seisma ühe istme kõrval, kus istusid isa ning väike tütar. Mees, heitnud mulle paar hindavat pilku, võttis lapse sülle ning sõnas mulle: istuge! Aga vara oli mul veel rõõmustada. Koos minuga oli sisenenud ka mingi paarike. Volüümikas, iseteadev ning kamandava maneeriga proua ning tuhvlialuse moega mees, kes tassis kassipuuri. Too paarike tuletas tahes-tahtmata meelde omaaegset eesti menukat komöödiafilmi " Siin me oleme". Mäletate küll seda uhket prouat, kes muudkui deklareeris, et meie oleme Tallinnast ning meie maksame! Kui too vaata et lausa kinolinalt maha astunud proua seda kohapakkumist nägi, sööstis ta mulle otsa nagu torpeedo ja paiskas mind sammujagu tagasi. Seejärel matsatas ta välkkiirelt mulle pakutud istmekohale ning pasundas: see on minu koht!
Jäin kepile toetudes üsna löödult vahekäiku seisma. Ei vedanud mul. Kuid äkki tõusis paar pingirida tagapool istmelt püsti keegi tõmmu mulatt, teismeline nooruk, kes pakus mulle oma istekoha. Mis te arvate, kumb neist kahest mulle sümpaatsem ning kumb antipaatsem tundus? Kas too valgenahaline ülbe proua või viisakas mulatinooruk? Selge, kes. Nii et üksipäini kellegi nahavärv ei mängi veel peamist rolli. Iga rassi ning rahva seas on nii häid kui ka halbu, nii viisakaid kui ka ebaviisakaid inimesi.