Jätkuv jant ümber gümnaasiumireformi

Foto: Peeter Lilleväli

Foto: Peeter Lilleväli

Haridusminister Aaviksoo võimsa surve ja reformierakondlaste lausa kuuldava hambakrigina saatel sunniti riigikogule kahel viimasel kevadisel tööpäeval peale põhikooli -ja gümnaasiumiseaduse muudatuste vastuvõtmine.

Eelnõu vastu protesteerisid nii omavalitsusliidud kui Eesti haridustöötajate liit, eriarvamusi oli ka Eesti koolijuhtide liidul. Viimasel tunnil selgus, et päri pole ka rahandusministeerium, mistõttu võeti sealt välja kõige olulisem - koolide rahastamist puudutav osa.

Erakordse kiirustamise põhjenduseks toodi asjaolu, et abituriendid peaksid enne kooliaasta algust teadma riigieksami lävendit. Tagatipuks läks aga koalitsioon just selle punkti hääletamisel lõhki ja nii suruti seadusse ähmiga sisse õiguslikult arusaamatu tekst.

Seadus sätestab ühtaegu, et riigieksam on sooritatud nii siis, kui saavutatud on vähemalt üks protsent maksimaalsest tulemusest, kui ka siis, kui saavutatud on vähemalt 20 protsenti maksimumtulemusest. On päevselge, et nii selle vastuolu kui rahastamisparagrahvi tõttu peab riigikogu sügisel uuesti seadust muutma hakkama.

Selle seaduse tegelikuks põhjuseks on haridusministri seisukoht, et õpetajate palgad on Eestis madalad mitte seepärast, et riik raha ei anna, vaid seetõttu, et õpetajaid ja koole on meil liiga palju ning omavalitsused kulutavad haridusraha kuhugi mujale. Just nende kahe "pahega" võitlemiseks see seaduse muudatus loodigi.

Ministri ideoloogia nurgakiviks on saanud muust haridusmaastikust välja kistud ja puhtakspoleeritud "õpetaja palk".

Keegi ei kahtle, et väikesed palgad on meie haridussüsteemi suuremaid hädasid. Tavamõistus peab selle all silmas pedagoogi töötasu, mille eesmärk on kindlustada, et klassi ees seisaksid motiveeritud ja autoriteetsed spetsialistid.

Reaalteadlasest minister mõistab selle all aga riigieelarvesse kirjutatud rahanumbrit, mille ta on õpetajate (ja ainult õpetajate!) miinimumpalgaks (ja ainult miinimumiks!) rahandusministrilt välja kaubelnud. Operatsiooni eesmärk on vastutuse endalt kõrvalelükkamine ning pahameele suunamine omavalitsus- ja koolijuhtide peale juhuks, kui palgakasvu vähesust tajuvad pedagoogid uuesti streikima hakkavad.

Mida need muudatused toovad kaasa regionaalpoliitikale, haridussüsteemile tervikuna või ka konkreetsele õpilasele - kõik see ei paista ministeeriumi üldse huvitavat. Naeruväärse liigutusega asendada kogu seadusetekstis mõiste "pedagoog" mõistega "õpetaja" soovitakse välistada riiklik vastutus nn tugispetsialistide - logopeedide, psühholoogide, eripedagoogide palkade eest.

Just neile "kahjuritele" ongi omavalitsused seni laiali jaganud 3,4 miljonit eurot "õpetajate palgaraha". Ministri taktikepi all hävitatakse pedagoogide senine atesteerimissüsteem ning sellest tulenevad palgaerisused.

Vahepeal paljukõneldud kutsekvalifikatsiooni süsteemi ei näe seadus samuti ette - see jääb kutsekoja ja kutseliitude eralõbuks. Koolidele eraldatav pedagoogide enesetäiendamise raha väheneb palgafondi kolmelt protsendilt ühele.

Kaob ka klassijuhatajatasu ning võimalus maksta palgalisa üle normkoormuse töötamise eest, sest kaob ka senine normkoormus, milleks oli 18-24 õppetundi nädalas. Õpetaja palgaarvestus muutub ülilihtsaks. Direktor sõlmib temaga palgalepingu ning 35 nädalatunni sisse mahtuvad ülesanded on "kokkuleppe küsimus".

Direktori kasutada on seejuures raha, mis on arvestatud 21 nädalatunni ja klassitäituvuse piirkondlike normide alusel. Miinimumpalgale lisandub mänguruumiks 20% palgafondi. Koolijuhtide ühenduse esimehe Toomas Kruusimäe sõnul olnuks 16tunnise normkoormuse arvestamise puhul jutul direktori kasvavatest õigustest ka mingi mõte, aga praegu jääb kõik endiseks. Ehk vaene direktor peab üritama kammida kaht juuksekarva kolme ritta.

Seda muidugi juhul, kui kool üldse rahaga välja tuleb, sest riik lõpetab ka pearahapõhise maksmise, mille alla on käinud nii remondiraha kui laenutagatised. Just neile kahele omavalitsuste niigi tühjale rahakotile juurde pandavale koormisele - tugispetsialistide tasule ja remondikulule - haridusministeeriumi virtuaalne palgatõus suuresti tuginebki.

Reaalsema osa tõusus annab plaanitav koolivõrgu korrastamine. Selleks on kavas hakata põhikooli astmes edaspidi haridustoetust eraldama mitte kooli- vaid omavalitsuspõhiselt. Omavalitsustele luuakse seega stiimul jätta alles nii vähe koole kui võimalik.

Uues rahastamismudelis pole enam ka kooliastmete rahastamiserinevusi. Kuna täistsüklikoolide (1.-12. klass) jõuga kaotamine tekitas liiga suurt vastuseisu, siis üritatakse nüüd sama finantsilise kägistamise abil. Täistsüklikoolis peavad gümnaasiumi ja põhikooli eelarved rangelt lahus olema ning gümnaasiumi rahastab riik arvestusega, et seal peab õppima vähemasti 252 õpilast.

Praegu õpib paljudes meie elujõulistes maakeskkoolides 60-100 gümnasisti. Seega - kui omavalitsus soovib kooli edasi pidada, maksku vahe ja muidugi ka "karbiraha" omast taskust kinni. Sisuliselt on ette võetud pikkade traditsioonidega ning elujõuliste keskkoolide hävitamine.

Ajal, kui regionaalminister räägib nn tõmbekeskuste baasil toimuvast haldusreformist, teeb haridusminister kõik selleks, et neis tõmbekeskustes keskkoole likvideerida. Alles jäävad vaid maakonnakeskustesse loodavad puhtad riigigümnaasiumid, mis on muidugi head asjad, kuid mille loomine ei peaks haridusteed sulgema neile noortele, kes eri põhjustel kas ei saa või ei taha kaugemale linnakooli õppima minna.

"Reform" annab tõesti raha õpetajate palgatõusuks, kuna hõreneb koolivõrk, väheneb õpetajate arv ja suureneb nende antavate tundide hulk ning õpilaste arv koolides ja klassides. Iga lugeja elukogemuse otsustada jääb, kuidas see mõjub iga õpilase arengule ning kooli õppetöö kvaliteedile. Kardan, et sel moel kujunev haridusmaastik ei meelita noori pedagoogi elukutset valima. Ja seda isegi juhul, kui õpetaja miinimumpalk nihkub lähemale keskmisele palgale, nagu minister loodab.