Uue partei ootuses

Valitsuskoalitsiooni kuuluvate IRLi ja Reformierakonna toetus pole viimastel aegadel olnud kiita. Ja see on ka lihtsalt seletatav. Paljud inimesed on sellest väga pikalt võimul olnud valitsusest väsinud. Sageli ei suuda valijad enam tõsiselt võtta ministrite kiitlemist, kuidas kõik on tänu praegusele valitsusele hästi, samal ajal kui rahvas tunneb omal nahal, missuguse metsiku kiirusega kasvavad hinnad, kuidas päevast päeva on seetõttu aina keerulisem oma eluga toime tulla.

Ja kuigi valitsus ütleb, et nemad hindade kujunemisse sekkuda ei saa, teab rahvas, et just valitsuse tegevuse tagajärjel kerkis sel aastal röögatult elektri hind, mis tegi Eestist euroala inflatsioonisprinteri number üks. Lisaks veel igasugu skandaalid ning Reformierakonna häbematud valed partei rahastamise kohta.

Aga ka opositsiooniparteid pole paljudele vastuvõetavad. Keskerakond oma juhikesksuse ja populismiga tundub hirmutav neile, kes hindavad demokraatlikku korda. Sotsiaaldemokraatide eesmärkidest ning põhimõtetest on keeruline aru saada.

Siit tulebki otsida osalist põhjust, mis on toetus tõusnud parlamendivälistel väikeparteidel. Mitte küll palju, kuid siiski.

Juba pikemat aega on räägitud sellest, et turule mahuks uus erakond, kes korjaks üles pettunute ning seni parlamendieelistuseta valijate hääled. Nende protsent ligineb peaaegu 40-le.

Ent siingi on oma ohud. Res Publica valus õppetund on paljudel meeles: ootused olid kõrgel, kuid selgus, et tegu pole muu kui üles puhutud populismiparteiga.

Paljude valijate ootused polegi enam niivõrd seotud parem-vasakskaalaga, sest pole meil Eestis ammu klassikalisi parem- ega vasakparteisid. Pigem on ootused seotud poliitilise jõuga, kellele on tähtsad hoolivus, dialoogivõime, Eesti elu mõistmine ning lõppude lõpuks lihtsalt viisakas käitumine.