Koolireformi põlvkond

Tänavu läheb Ida-Virumaal üldhariduskoolidesse veidi alla 15 000 õpilase, neist 1446 1. klassi. See, mis neid kõiki ühendab, on loomulikult õppimine. Aga on veel midagi, mis eristab neid praegusest täiskasvanute põlvkonnast. Neil tuleb õppida olukorras, kus needsamad täiskasvanud aina räägivad ja toimetavad, suul sõna "haridusreform".

Eks meil reformitakse riiki ju pidevalt (irooniliselt öeldes võiks põhjust otsida ka peaministripartei nimest), aga selge, et maailm ja ühiskond muutuvad ning riik ja rahvas peavad nende muutustega kohanduma.

Ja ega koolgi ole mingi ühiskonnaväline kivistis, kus süsteem peab toimima nii nagu veerand sajandit tagasi. Jah, tihti ei suuda hariduse suunajad ja ministeeriumiametnikud piisavalt selgitada, miks ja kuidas üks või teine otsus sündis. Miks on õppekavad just sellise koormusega, nagu nad on? Miks haridusminister alles nüüd leidis, et on õige aeg seda vähendada? Miks on kool 1. klassi jütsidele sel aastal valinud aabitsa, mille sisu vanemad väga õnnestunuks ei pea? Miks on riigieksamite süsteemis alatasa võimalus muudatusteks? Jne.

Muutus, mis praegust koolipõlvkonda veel ootab, on gümnaasiumide tulevik üldse. Paljud onud-tädid on oma kabinettides joonistanud skeeme ja vaielnud, missugused koolid jätta, missugused sulgeda või ühendada. Vaidlevad siiani, sest ei tea täpselt, mis on kõige parem lahendus.

Koolide säilimise või kadumise küsimus pole mitte ainult hariduse kvaliteedi ja rahastamisega põhjendatav. See on otseses seoses ka paljude piirkondade elujõu ja tulevikuga. Kui koolid koonduvad vaid mõnda suuremasse keskusesse, ähvardab väiksemaid kohti lihtsalt vanadussurm.

Kõige selle teadmatuse ja reformisegaduse keskel peavad aga õpetajad andma praegustele koolijütsidele parimad teadmised ja põhja hakkamasaamiseks iseseisvas elus. Jõudu neile selleks!