Keskerakonna alistamatud kindlused

Foto: Peeter Lilleväli

Foto: Peeter Lilleväli

Barcelona olümpiamängude korvpalliturniiri kohta on kombeks rääkida, et võitja selgus samal sekundil, mil Ameerika Ühendriikide Dream Team'i viies mängija lennukist välja astus.

Eelseisvate kohalike valimiste tulemuste kohta saab Ida-Virumaa kolmes suuremas linnas Narvas, Kohtla-Järvel ja Sillamäel sama väita hetke kohta, mil Keskerakond oli  kandidaatide nimekirjad valimiskomisjonile üle andnud.

Barcelona olümpial mängisid teiste riikide koondistes samuti head korvpallurid, ent esimest korda olümpiaturniiril osalenud NBA supertähed olid hoopis teiselt planeedilt. Konkurentidel jäi üle tunda rõõmu erakordse võimaluse eest  nendega palliplatsil vastamisi minna ning heidelda hõbemedali nimel.

Sama seos tuleb pähe ka kohalike valimiste eel Ida-Viru linnades. Narva valimiste kontekstis on Mihhail Stalnuhhin samasugune superstaar nagu Michael Jordan oma parematel aastatel NBAs.

Stalnuhhin on rohkem kui kümne aasta jooksul skoorinud ülekaalukalt enim hääli, vedanud nendega volikogusse sisse hulga võitluskaaslasi, olnud särava ja terava stiiliga kõne- ja kirjamees ning tuhandete narvalaste iidol. Tugeva hääletõmbevõimega kandidaate on Keskerakonnal veel palju teisigi.

Kuidas on õnnestunud kolmes suures Eesti linnas tekitada olukord, kus ühe erakonna kandidaadid on konkurentidega võrreldes hoopis teisest liigast?

Keskerakond on suutnud oma selja taha saada Eestis elavad vene inimesed ning kuna nad on nii Narvas, Kohtla-Järvel kui Sillamäel ilmselges ülekaalus, siis valimistulemus lihtsalt peegeldab seda. See on ilmselge tõsiasi, kuid ainult sellega Keskerakonna edu põhjendada oleks liiga lihtne ja ühekülgne.

Kahtlemata on Keskerakond teinud oma võimu kindlustamiseks aastaid kõvasti tööd ja kasutanud selleks kõikvõimalikke meetodeid. Konkurendid väidavad, et neil on maru raske valimisnimekirju teha, sest inimesed, kes tahavad neis linnades tegutseda, ei soovi minna vastuollu vankumatu valitseva võimuga.

Kui süüvida valimisnimekirjadesse, siis Keskerakonnale toovad suuremate staaride kõrval töömesilastena hääli peamiselt linnavõimudega seotud inimesed. Kandideerib enamik koolidirektoreid, lasteaedade juhatajaid ja  huvikoolide eestvedajaid. Nende palgaraha tuleb linnaeelarvest ning neid  kõiki on ametisse määranud linna valitsejad.

Inimlikult on mõistetav, et piirkonnas, kus tööpuudus on suur, ei taha nad riskida kohaliku võimu võtmeisikute meelepaha alla sattumisega. Parem on kuulekalt kandideerida, teha lastevanematega tööd ja tuua need paar-kolmsada häält iga nelja aasta tagant ära ning ajada oma asja rahulikult edasi.

Kandideerimisest loobumiseks tuleb põhjuste otsimisel olla leidlik. Üks Ida-Viru koolijuht näiteks lasi ennast registreerida oma vanemate koju Lõuna-Eestisse, et pääseda Keskerakonna nimekirjale häälte kogumisest. Veelgi väljakutsuvam ja jultunum tegu oleks aga minna kandideerima konkureerivasse nimekirja. Inimeste alateadvusesse on aastatega süstitud, et karistus  ei jää selle eest  tulemata.

Ida-Viru linnade Keskerakonnal on õnnestunud aastatega juba eos suruda maha vähimadki tõsiseltvõetavad katsed tekitada olukord, kus neil tuleks  kohalikku võimu ning raha ja töökohtade jaotamist kellegagi jagada. Kuigi Keskerakonnal pole põhjust karta, et jäme ots Narva, Kohtla-Järve või Sillamäe volikogus võiks nende käest ära libiseda, ollakse igasuguse konkurentsi suhtes peaaegu sama tundlikud nagu naaberriigis Putini võimupartei Ühtne Venemaa.

Toimuv sarnaneb Nõukogude Liidu aegse hirmule ja propagandale ülesehitatud valitsemissüsteemiga, mida kirjeldab ilmekalt artiklite kogumik "Kõige taga oli hirm". See on osavalt kohandatud tänapäeva iseseisvasse ja demokraatlikku Eestisse.

Keskerakonna konkurentidel ei jää muud üle kui panna oma nimekirjad kokku nendest vähestest inimestest, kes pole oma  elamise ja tegemistega kohaliku võimuga seotud. Nende seas ei ole aga häältemagneteid palju.

Nii saavadki valimistel kokku ühelt poolt profid, kes on linnavõimu palgal ja pingutavad neli aastat selle nimel, et võim püsiks,  ja teisalt amatöörid, kes tulevad kokku kuu aega enne valimisi ja  püüavad noppida hääli põhitöö kõrvalt.

Tulemust pole raske  ette aimata. Põnevust pakub eelkõige Keskerakonna sisemine konkurents. Kes nende pikast nimekirjast teevad parema tulemuse ja saavad sellega õiguse pääseda põhikoosseisus platsile ning kelle saatuseks on jääda konutama varumeeste pingile?  Viimastele  võib see tähendada, et peagi nende teeneid enam ei vaja. Pingutamiseks peaks  motivatsiooni jätkuma.

Keskerakonna, aga eelkõige nende linnade käekäigu jaoks võiks olla suhtlemisel keskvõimuga kasulik, kui volikogudes istuks rohkem ka teiste erakondade esindajaid. Siis oleks ehk vähem usaldamatust ja kartust, et osa riigi raha läheb kõrvale, nagu ka aupaistet rajatud objektide eest.

Samas peaksid teised erakonnad neis linnades nina vee peale saamiseks Keskerakonna valitsemise taunimise kõrval ära tabama selle, mida see partei munitsipaaltasandil hästi teeb ning mis läheb  valijatele korda.

Kuigi Keskerakonna ainuvõimu murendamine tundub võimatu missioonina, ei tähenda see, et üritamisest tuleks loobuda. 1992. aastal näis USA korvpallikoondis samuti alistamatuna. Ent juba 12 aastat hiljem Ateenas mängis Argentina NBA tähed üle.