Hääletamine kui laenu andmine

Foto: Peeter Lilleväli

Foto: Peeter Lilleväli

Kui ettevõtja tahab pangast raha laenata, tuleb tal ette näidata põhjalikult läbi mõeldud ja arvutatud äriplaan.  Kui see on tegemata, pole mõtet enda ja pangahärrade aega kulutama minna.

Valimised on sisuliselt samuti laenu võtmine. Poliitikud küsivad valijatelt neilt tulevikus maksudena kogutava raha kasutamise õigust.

Loomulik ja loogiline peaks olema, et enne kui otsustada, kelle kätte avalik raha usaldada, esitavad  sellesse rolli pürgijad oma üksikasjaliku plaani. Seda saab  ja tulebki teha nii detailselt kui võimalik.

Ent ka lihtsustatud kujul on võimalik näidata, millise rahahulgaga on eelseisvatel aastatel konkreetses vallas või linnas reaalne arvestada ja mille peale ning miks on kavas seda  kulutada.  Kui lubatakse ehitada midagi uut ja suurt, siis kui palju saab selleks raha võtta oma eelarve põhituludest, kui palju tuleb laenata või küsida toetust riigilt.

Kui räägitakse näiteks  mingitele valdkondadele suurema tähelepanu pööramisest, siis tuleks tasakaaluks nimetada ka seda,  mis tähelepanu ehk otse öeldes raha senisest vähem peaks saama.

Ei midagi üle mõistuse keerulist. Inimesel, kes põhikoolis matemaatikat vähemalt kolme peale õppinud, ei tohiks tekkida raskusi selle mõistmisega. Samad põhimõtted kehtivad ju ka iga pere eelarve puhul. Ainult numbrite suurus erineb.

Teoreetiliselt peaksid valimistel võitma need, kes panevad kokku kõige reaalsema ja samas kohalike inimeste ootustele kõige paremini vastava plaani. Tegelikkuses panustatakse märksa rohkem hoopis muule.

Kümne päeva enne kohalikke valimisi on tõsiasi, et paljud võimule pürgijad pole avalikkuse ette toonud üldse mingisugust tegevuskava. Või kui ongi, siis koosnevad need peamiselt loosungite ja soovunelmate loeteludest, mille kohta puuduvad  konkreetsed rehkendused.

Kurioosumina on tulnud välja, kuidas mitmete nimekirjade liidrid ei tea isegi suurusjärgu tasemel, kui palju on selles omavalitsuses, kus nad kandideerivad, elanikke ning milline on eelarve maht.  Teadmiste lüngad ei takista neil praegu kuulutamast, et kui nad võimule saavad, siis hakkavad nad suurendama, toetama ja parandama...

Valijatele püütakse meeldida ka laulmise, kontsertide korraldamise, telekavade postitamise, parkimiskellade, meepurkide ja kõikvõimalike muude kingituste jagamisega. See kõik võib ju valijale tore olla. Kuid ainult korraks.

Sedasorti kampaaniad juhivad  tähelepanu kõrvale põhiküsimusest, milliseid konkreetseid samme lähiaastateks kavandatakse ning millised on rahastamisallikad. See justkui polekski tähtis.

Selline hoiak süvendab mõtet, et kohalikel valimistel polegi kandidaadid eri leeridesse rivistunud ei maailmavaate ega seisukohtade põhjal, kuidas oleks õigem kohalikku elu edendada. Märksa tugevamaks ühendavaks jõuks võib olla hoopis senine seotus või mitteseotus seniste kohalike võimudega, kas on saadud munitsipaaltellimusi või jäädud neist ilma, aga ka suguvõsalised suhted.

Odavate trikkidega tähelepanu püüdmine ja inimeste hullutamine on valija  alandamine.  Sellist  suhtumist jääks vähemaks, kui valijad näitaksid nendele üleolevatele valimisliitudele ja erakondadele, kes pole vaevunud oma sisulist kohalikku programmi koostama, samamoodi ust nagu pankurid äriplaanita laenu küsima tulnud ettevõtjale.

Oma häälega tasub tunnustada neid kandidaate, kel kodutöö tehtud, plaanid põhjalikult läbi mõeldud ja kes näevad vaeva ka nende selgitamisega valijatele.  Need on inimesed, kes keskenduvad sisule ega looda ainult sellele, et kui nimekirja on õnnestunud kandideerima saada piirkonna tuntumad inimesed, siis  on positiivne tulemus sama hästi kui käes ja rohkem polegi vaja pingutada.

1990. aastate alguses võis ümmarguse jutu ja heade sidemete korral vettpidava äriplaanita laenuraha kätte saada Tartu Kommertspangast. Eesti omavalitsused vääriksid sellest pangast paremat saatust. Valijal tasub mõelda, kas ta usaldaks oma raha poliitikule, kes ei räägi plaanist, mida ta sellega ette kavatseb võtta.