Põlevkivi peaks riigile rohkem tulu tooma

FOTO: Ilja Smirnov

FOTO: Ilja Smirnov

Eesti ei ole kehtestanud ühtegi sellist maksu, mille esmane eesmärk on teenida põlevkivitoodangu pealt riigile tulu. Riik on pidanud seni vajalikuks nõuda põlevkivi kaevandamise ja töötlemise eest vaid keskkonnatasusid, et mõjutada ettevõtjaid kasutama loodusressursse säästlikult ja heastada tekitatud keskkonnakahju.

Põlevkivisektorist laekub riigile ja omavalitsustele keskkonnatasusid aastas ca 56 miljonit eurot. Keskkonnatasude mõjuanalüüsides on jõutud järeldusele, et põlevkivisektori keskkonnatasud ei kata ära kõiki tekitatud keskkonnakahjusid ega suuna ettevõtjaid kasutama loodusressursse säästlikumalt. Samade järeldusteni on jõudnud ka riigikontroll oma keskkonnatasusid käsitlenud auditites.

Samuti on riik kasutanud keskkonnatasusid keskkonnakulutuste katmise asemel üha rohkem riigieelarve muude kulutuste katteks. Näiteks suunati 2012. aastal ligi 40% keskkonnatasudest riigi üldistesse tuludesse.

Riigikontroll rõhutab, et pelgalt põlevkivisektorist laekuvad keskkonnatasud ja nende ümberjagamine riigieelarve üldisteks kuludeks ei taga riigile õiglase omanikutulu saamist põlevkivi kasutamise eest. Tulu ei teki, kuna praegused keskkonnatasud ei kata tegelikku keskkonnakahju ja negatiivsed keskkonnamõjud on jätkuvalt suured.

Kui varem põhjendati vajadust taluda põlevkivienergeetikaga kaasnevat keskkonnakahju sellega, et tagada Eesti tarbijatele odavam elekter, siis avatud elektrituru puhul ning elektri ja õli eksportimisel ei saa see olla enam argument.

Selleks et hinnata, kas riik saab põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega seotud ettevõtetelt riiklikult olulise maavara kasutusõiguse eest õiglast tulu, tuleb vaadata peale keskkonnatasude põlevkivisektori maksukoormust tervikuna.

Aastas laekub põlevkivisektorist keskkonnatasude, tööjõu- ja aktsiisimaksudena riigieelarvesse ligi 80-90 miljonit eurot. Kui vaadata maksukoormuse jaotust põlevkivi väärtustamise ahelas, selgub, et suurim põlevkivi kaevandaja AS Eesti Energia Kaevandused kannab tunduvalt suuremat maksukoormat kui õli- ja elektritootmise ettevõtted.

Näiteks on õlitootjate riigimaksude osakaal müügitulust 5 korda väiksem kui kaevandusettevõttel ja 1,5 korda väiksem kui Narva Elektrijaamadel.

2012. aastal maksis AS Eesti Energia Kaevandused riigile tööjõumaksude ja keskkonnatasudena 43 miljonit eurot, mis moodustab 53% kogu põlevkivisektori tööjõumaksudest ja keskkonnatasudest. Üle 2/3 riigile tasutud summast moodustasid keskkonnatasud.

Põlevkivisektori maksustamise eripära on see, et kõige suurema maksukoormusega on tegevusharu, mille kasumlikkus on kõige väiksem. Konkurentsiameti 2013. aasta analüüsist selgub, et põlevkivi kaevandusettevõtte kasumlikkus on 13%, elektritootmise eeldatav kasumlikkus avatud turul 33% ja õlitootmise kasumlikkus 83%.

Elektri- ja õlitootmise suurele kasumlikkusele on ühelt poolt kaasa aidanud elektri ja põlevkiviõli kõrge turuhind, kuid ka odav põlevkivi, väikesed keskkonnatasud ning põlevkiviõli maksustamata jätmine.

Erinevalt Eestist maksustavad teised riigid maavarade kasutamist suuremal määral kui tavalist ettevõtlust. Enamasti küsivad riigid ettevõtjatelt maavarade kasutamise eest täiendavat omanikutulu ehk nn royalty't.

Näiteks Norras rakendatakse naftatööstusele peale tavapärase ettevõtte tulumaksu (28% netokasumilt) ka maavara rendimaksu, mille suurus on 50% netokasumilt. Iirimaal maksustatakse nafta ja maavaradega tegelevaid ettevõtteid poole suurema tulumaksumääraga (12,5% asemel 25%).

Riigikontrolli hinnangul tuleks ka Eestil senisest tunduvalt rohkem väärtustada põlevkivi. Üks variant on näiteks kaaluda võimalust maksustada õlist saadav tulu. Näiteks teenis riik 2012. aastal õlitootmisest riigimaksudena (keskkonna-, tööjõu- ja aktsiisimaksud) ligi 12 miljonit eurot, samas kui õlitootjate ärikasum oli ca 91 miljonit eurot.

Arvesse võttes õlitootjate plaani toota aastal 2020 ligikaudu 1,8 miljonit tonni õli, kasvaks eeldatav ärikasum sel juhul 288 miljoni euroni. Juhul kui riik rakendaks ka kõige tagasihoidlikuma arvestuse kohaselt näiteks 25% tulumaksumäära õlitootjatele, laekuks riigieelarvesse 2020. aastal 72 miljonit eurot lisatulu. Oluline on märkida, et riigiettevõttest on riigil võimalus tulu välja võtta dividendidena, kuid eraettevõtte puhul see võimalus puudub.

Põlevkivi kaevandamisest ja kasutamisest õiglase tulu saamist on arutanud ka vabariigi valitsus. Valitsuse tegevusprogrammis seati eesmärk uurida põlevkivi riigitulu (royalty) võimalikku kehtestamist.

2013. aasta kevadeks valmiski rahandusministeeriumil valitsuse tarvis põlevkivi maksustamise analüüs. Paraku välistati analüüsis põlevkivi kasutamiselt teenitud tulu maksustamine, kuna see ei sobivat kokku Eesti maksusüsteemi põhimõtetega. Valitsuse istungil ei suudetud maksumuudatustes kokkuleppele jõuda ning teemaga tegelemine otsustati peatada aastani 2016.

Põlevkivi maksustamise otsustamise edasilükkamine aastasse 2016 tekitab paratamatult küsimuse, kas energiamajanduse arengukava ja põlevkivi arengukava valmimine aastaks 2015 on otstarbekas.

Riigikontrolli arvates tuleks põlevkivi ja sellega seotud riigitulu maksustamise küsimused kokku leppida enne 2015. aastat, kuna energeetikat puudutavates arengukavades pole põlevkivi kasutamise maksustamist lahendamata võimalik seada selgeid täidetavaid eesmärke ega tegevusi põlevkivisektori arendamiseks. Samuti vajavad selgust põlevkivi töötlejad, kes kavandavad suuri investeeringuid õlitootmisesse.

Avaldatu on osa riigikontrolli aastaraportist, mille riigikontrolör andis eile üle riigikogule.

Tagasi üles