Hoolimatus elu suhtes

Viimase kolme päevaga liikluses üle Eesti toimunud kuus liiklussurma tõstatasid taas küsimuse, kas neid õnnetusi oleks saanud ära hoida ja kuidas. Läänemaa avarii puhul, kus veokiga kokku põrganud sõiduautos hukkus neli noort inimest ja üks alaealine tütarlaps sai rängalt viga, oli tõenäoliselt tegu alkoholi segatud hoolimatuse ja uljusega.

Üks surm oli põhjustatud kokkupõrkest metsloomadega. Kohtla-Järvel Ahtme linnaosas toimunud hukkunuga õnnetuses on praegu veel selguseta küsimusi, ent siingi on märksõnadeks ilmselt ettevaatamatus ja hoolimatus. Küsimus vaid, kummalt poolt.

Kui vaadata liiklusõnnetuste statistikat, siis võib praegu, novembris täheldada õnnetuste arvu kasvu. Üheks põhjuseks on siin kindlasti põhjamaine pimeduse aeg, mil isegi päeval on hämar ning seegi vähene valgus hakkab hääbuma juba pärastlõunal. Näiteks möödunud nädala lõpus jäi jalakäijate ülekäigurajal Narvas auto alla naine, kellel puudus nõutav helkur. Seega on raske hinnata, kes oli rohkem süüdi - kas autojuht või jalakäija.

Igal juhul on sellistes õnnetustes jalakäija alati nõrgem pool ning kui pimedas liigutakse ilma helkurita, võetakse enda turvalisusele lisariske. See tundub ju lausa banaalse tõena. Nagu ka see, et purjuspäi, ilma turvavööta ja piirkiirust ületades sõita on ohtlik.

Aga ühel hetkel, kui liiklusteated väga dramaatilisi sõnumeid toovad, tundub vägisi, et neid, kelleni need tõed pole veel jõudnud, on talumatult palju.