Mõnus töökoht

Ida-Virumaa suuremates linnades läinud valimised teatavasti jõudude vahekorras suurt midagi ei muutnud, kui mitte arvestada sotside suhteliselt head tulemust Narvas, mis siiski nad opositsiooni jättis.

Ent kui vaadata, mis on toimunud volikogude eesotsas, siis personaalset verevahetust on toimunud küll. Kauaaegne Narva linnapea Tarmo Tammiste juhib nüüd volikogu, nagu ka tema endine ametikaaslane Sillamäel Jelena Koršunova. Kohtla-Järvel võttis volikogu juhtimise üle kauaaegne aselinnapea Riina Ivanova. Jõhvi vallavanem Tauno Võhmar otsib juba praegu endale mantlipärijat ning tahab väidetavalt järgmisel aastal ameti maha panna, et hakata volikogu etteotsa.

Ega võimulolijad oma tagatoanõupidamisi avalikesse protokollidesse pane ning seega jääbki avalikkusele lõpuni teadmata, miks üks või teine võimuvangerdus on tehtud. Otsustajad on erisugused ja küllap ka põhjused, ent nii saavad pikki aastaid võimu nautinud jõud alati öelda, et näete, meie linna ei juhi mingid Brežnevid.

Volikogu esimehe amet on aga tegelikult suuremates omavalitsustes üks mõnusamaid ja soojemaid ja antud juhtumitel justkui preemia kauaaegse töö eest. Tööpinge on minimaalne: enamasti käid linte lõikamas, lilli üle andmas ja kõnesid pidamas. Kord kuus viid läbi volikogu istungi, mis tihtipeale kestab mõnikümmend minutit. Siis mõned nõupidamised komisjonides-eestseisuses. Kuid see-eest saad linnapea omaga võrreldavat palka, sõiduki- ja sidekompensatsiooni, lisaks omavalitsusdelegatsiooni liikmena veel kõiksugu sise- ja välisreisid maksumaksja kulul.

Muidugi ei taha me siin liiga teha tublidele ja töökatele volikogu esimeestele. Ent see amet oleks ühele kohalikule poliitikule justkui preemia, kuna sellise pinge, vastutuse, hüvede ja töötasu suhtega töökohti pole palju - enamik tööandjaid, kes vähegi raha loevad, ei pea sellistel tingimustel töökoha hoidmist lihtsalt mõistlikuks.