Milleks neile võim?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Narva võimuladvikus on tekkinud pentsik olukord.
Valimistel sai Keskerakond küll märksa vähem hääli kui neli aastat tagasi, ent linnaelanike toetus on jätkuvalt piisavalt suur selleks, et jätkata üksi piirilinna valitsemist. Palju võimu on endiselt pihus, ent selget ettekujutust, mida sellega peale hakata, ei paista olevat.
Enamikus teistes suuremates linnades andsid põhilised favoriidid juba aegsasti enne valimispäeva avalikkusele teada, kes on nende linnapea kandidaadid. Narvas käis aga kummaline salatsemine stiilis, et ootame ikka valimistulemused ära. Tulemused tulid peaaegu sellised nagu võiski oodata. Aga isegi kuu aega pärast valimisi ei oska linna juhtfiguurid öelda midagi mõistlikku linnapea kandidaatide kohta.
Endise volikogu esimehe Aleksandr Jefimovi kiri erakonnakaaslastele, mida ka tänane Põhjarannik refereerib, annab vaid kinnitust sellele, et valimiste võitjate leeris valitseb nõutus ja patiseis.
Mida sellises olukorras teha? Vaevalt, et pöördutakse volikogus 11 kohta saanud sotside nimekirja kandidaatide poole: et tulge ja aidake, meil mõistus otsas. Või saadetakse appikutse Mihhail Stalnuhhinile: tulge riigikogust ära ja tehke Narvas asjad korda.
Selge on see, et mida kauem selline võimuvaakum kestab, seda rohkem kahju see Narvale tekitab. Nendest teemadest, millega kohalik võim peaks palehigis tegelema, seal puudust juba pole. Alustades sellest, et kolmandik linnaelanikest elab suhtelises vaesuses, mis on kõige kehvem näitaja kõige vaesemas Eesti maakonnas Ida-Virumaal.