Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/12/02/11993093t1hc9c7.jpg)
/nginx/o/2013/12/02/11993093t1hc9c7.jpg)
Minu teadmised ja töö keskkonnakomisjoni liikmena on loonud mulle veendumuse, et mitmete Eesti linnade elanike jaoks on reoveepuhastite setteväljakutelt leviv hais probleem.
Jälgides aga seaduseelnõu arutelu ajal avalikkusele saadetud sõnumeid, jäid silma vaid need, mida levitasid advokaadibüroo Sorainen ning PR-firma Powerhouse ASi Tallinna Vesi huvides. Nagu väljaspool Tallinnat elu ei olekski. Ma loodan, et Kohtla-Järve inimesed ei lase end heidutada lahenduste vastaste seisukohtadest, sest abi neist ju ei ole.
Tagasi algusesse pöördudes, reoveesette käitlemisest leviv paha hais häirib inimesi mitmes Eesti linnas, sealhulgas Kohtla-Järvel. Hais tuleneb reoveepuhastis kasutatavast aeroobsest aunkompostimise meetodist. Kompostimisel on haisu tekkimine vältimatu, sest kompostimisprotsessi vaheproduktideks on lenduvad väävli- ja lämmastikuühendid ning lenduvad rasvhapped, mis haisevadki. Kui puuduvad ka igasugused füüsilised tõkked, on paratamatu, et hais levib sadade meetrite, lausa kilomeetrite kaugusele.
Eesti reoveepuhastitest üle 90 protsendi kasutavad aunkompostimist, sest see on kõige odavam lahendus. Negatiivse kaasmõjuna häirib hais inimesi ja kompost ei ole ühtlase, paljudel juhtudel ka mitte piisava, kvaliteediga.
Olles riigikokku valitud Järva- ja Viljandimaalt, läks mulle eriti hinge 2011. aastal septembris ETVs nähtud saade "Ringvaade", kus esitleti lugu Viljandist. Seal peetava väga populaarse folgifestivali ajaks "keeratakse hais kinni" ehk katkestatakse reoveepuhastis kompostimise protsess, et hiljem täie rauaga uuesti tööle panna.
Riigikogu kolleegidega küsimust arutades leidsin koalitsioonipartnerite seast liitlase Liisa Pakosta näol, kellele Põhja-Tallinna elanikud olid analoogseid haisumuresid kurtnud. Esitasime jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõule muudatusettepaneku, mis piiraks reoveesettetahenduse või kompostimisväljaku asukohta tiheasustusega alal. Peale arutelu keskkonnakomisjonis oli selge, et ärakeelamine ei ole lahendus ja võtsimegi ettepaneku tagasi.
Järgmisena koostasin keskkonnakomisjonile haisuraporti, mis andis mulle hea võimaluse ennast reovee käitlemise küsimustega põhjalikumalt kurssi viia. Terve möödunud aasta kulus sellele ning kui keskkonnakomisjon oli selle aasta jaanuari lõpus haisuraporti kinnitanud, proovisime koos Pakostaga kevadel uuesti probleemi lahendada muudatusettepanekutega.
Põrkusime soovile teemat eraldi eelnõuna arutada ja seega võtsime veel kord muudatused tagasi, et esitada nad juba eraldi eelnõuks vormistatult menetlusse. Haisuvastane eelnõu allkirjastati juba enne jaanipäeva, aga otsustasin selle riigikogule üle anda alles sügisel, mil algab uus parlamendihooaeg ning uued eelnõud ja teemad saavad rohkem tähelepanu kui enne suvepuhkust.
Kuna lihtne ärakeelamine ei oleks olnud paindlik lahendus, siis jõudsimegi lubatud mõjuala (kuja) vähendamiseni. Loogika on lihtne. Kui kõigepealt anda vee-ettevõtjatele ette teada, et mõne aasta pärast ei tohi reoveesette käitlemise mõju enam üle kuja piiride ulatuda, siis ei olegi muud valikut, kui võtta ette tulemuslikke samme. Võimalus on asendada aunkompostimine tänapäevase tehnoloogiaga, rakendada olemasolev tehnoloogia paremini tööle või loota füüsilistele tõketele, mis peaksid haisu levimist inimesteni takistama.
Kui ettevõtjad on uuendused ellu viinud, siis kaob ära vajadus praeguste kujade järele ning võibki neid vähendada. Kõigepealt konkreetsed nõuded, mille täitmine vähendab tegevuse mõju, ja seejärel lubatud mõjuala vähendamine.
Settekäitluse tehnoloogia uuendused on vajalikud ka komposti kvaliteedi ja sellest tulenevalt tulemusliku taaskasutuse tagamiseks. Praegu koguneb kompost lattu ehk probleemid kuhjuvad. Nii nagu investeeringud puhtasse joogivette ja reovee puhastamisse on tehtud ELi abiga, tuleb ka settekäitlus korda saada ühiselt, koormamata üleliia tarbija rahakotti.
Samas on selge, et arenenud riikide eeskujul tuleb Eestilgi tariifist kinni maksta kõik veemajanduse tegevuskulud. Sealhulgas ka haisuvabadus ja loodusesse tagasi viidav keskkonnale ohutu kompost. Aga ega see kümmekond senti, mis arvutuste kohaselt võib arvele lisanduda, üle jõu ei käi.
Veeseaduse muutmise kasusaajad ei ole üksikud kinnisasja omanikud ega tulevikus kuskile kolivad inimesed. Kasusaajateks on inimesed, kes praegu elavad haisu käes ja kellel tekib reaalne lootus paremale õhukvaliteedile lähitulevikus. Näiteks Kohtla-Järve inimeste elukvaliteet paraneb ja elu muutub elamisväärseks ka suvel ning siis, kui reoveepuhasti poolt puhub tuul.
Vähemalt 60 000 eestimaalast kannatab igal suvel reoveesette käitlemisest tuleneva haisu käes. Peame pingutama, et ka nemad saaksid paremad elutingimused. Ainult haisuvaba elu on väärikas elu ja sellele ei saa hinnasilti külge riputada.