Politsei kui opositsiooni tööriist

Me ei üllatu enam eriti uudiste peale, mis räägivad sellest, et ühe või teise omavalitsustegelase suhtes on alustatud politseiuurimist. Üks esimesi selliseid juhtumeid ulatub pikkade aastate taha, mil uurimise all oli Kohtla-Järve toonane linnajuht Valeri Korb, kellele pandi süüks, et ta osales endale preemia määramisel. Uurimine venis aastaid, käis ühe prokuröri käest teise kätte, kuni visinal kokku kuivas, kui prokurör loobus süüdistusest.

Vahepeal on olnud igasugu uurimisi, mõnel juhul on kohalik poliitik ka süüdi mõistetud (Sofja Homjakova ning Aleksandr Moissejev Narvas) või väärteo korras karistada saanud (Tauno Võhmar Jõhvis), ent need on olnud siiski üksikud juhtumid, kui arvestada aset leidnud uurimiste hulka.

Siin tuleks kindlasti eristada kaht tüüpi juhtumeid. Esiteks need, kus on aset leidnud tõepoolest räiged ning ohtlikud korruptsioonilood, nagu see Moissejevi asi kahtlemata oli, ning teiseks need, kus oli tegemist nii-öelda näpukaga, mida opositsioon ei jätnud kasutamata (Võhmari lugu).

Eelmisel nädalal tuli ilmsiks. et politsei alustas kriminaalmenetlust endise Lohusuu vallavanema Pavel Kostromini suhtes. Ning võib vaid oletada, kuivõrd on siin käsi mängus endisel opositsioonil, kes seal nüüd võimule sai. Eks seegi, mis toimub praegu Lüganuse volikogus, võib lõpuks maanduda politseiuurija laual.

Muidugi on igasugused rikkumised ja kuritarvitused taunitavad ja opositsioon peab tegema oma tööd. Nagu ka politsei. Seetõttu tasub poliitikuil alati sügavalt kaaluda, kas on ikka põhjust iga arvatava rikkumise pärast oponendi tegevuse peale politseile kaevata.