:format(webp)/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
/nginx/o/2013/12/19/11993148t1h8455.jpg)
Raha, mis läheb Ida-Virust ära
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/12/19/11993148t1h8455.jpg)
Põlevkivi ja teiste Eestis leiduvate maavarade kaevandajate kingisoove on jõuluvana sel aastal erilise hoolega arvestanud.
Esmaspäeval avalikuks tehtud riigikohtu otsus tunnistab põhiseaduse vastaseks valitsuse määrused, mis tõstsid kaevandamisõiguse ja vee erikasutusõiguse määrasid suurema sammuga kui oli eelnevalt kavandatud. Kuna otsusel on tagasiulatuv jõud, siis saavad kaevandajad tagasi mitmeid miljoneid eurosid, mida riik oli neilt (nagu nüüd selgus) liiga aplalt alates tänavusest aprillist kogunud.
Tagasimakstavast rahasummast veelgi tähtsam on, et kahel järgneval aastal kulub kaevandajatel keskkonnatasudeks paarkümmend miljonit eurot vähem. Nende silmis on tegu õigluse võiduga.
Riigi jaoks on jällegi juures peavalu, mil moel ootamatult tekkinud eelarveauku, mis järgmisel aastal ulatub näiteks 12 miljoni euroni, kinni lappida. Võib eeldada, et ühel suuremal kaevandajal - Eesti Energial - "jõulukingitusega" pikalt mängida ei lasta ja see võetakse tugevama õigusega lihtsalt pihust. Teisisõnu, mida rohkem keskkonnatasude pealt säästa õnnestub, seda suuremaks peaks kujunema riigiettevõtte kasum ja seda rohkem saab riik omanikuna võtta sealt dividende.
Eraettevõtete, nagu näiteks Viru Keemia Grupi või Kiviõli Keemiatööstuse puhul selliseid võtteid kasutada ei saa. Nende jaoks on keskkonnatasude kasvu pidurdumine selge võit.
Kuigi maavarade kaevandamisõiguse tasu määrades peaks nüüd vähemasti kuni 2015. aasta lõpuni rahu majas olema, ei tähenda see sugugi põlise debati lõppu, millised oleksid tulevikus õiglased ja mõistlikud tasud maavarade kasutamise eest. Sugugi vähem tähtis ei ole ka küsimus, mille peale kogutavat raha kulutada.
Eesti maapõues leiduvad varad on meie rahvuslik rikkus ja nende kasutamise eest peaks peale kaevandajate võidumaitsest osa saama ka ühiskond laiemalt.
Muidugi annab põlevkivitööstus niigi arvestatava osa Eesti majandusse. Tööd saavad tuhanded inimesed ja maksutulu laekub nii riigieelarvesse kui omavalitsustele. Ent kui palju võiks avalikes huvides sellest potist veel võtta? Ilma et see hakkaks pärssima põlevkiviettevõtete kasvu ja arengut.
Loomulik, et õlitootjate viimaste aastate prisked kasumid ahvatlevad ka riiki kui maavarade omanikku keskkonnatasude tõusu kaudu suuremat tükki haukama. Samal ajal püüavad õlitööstused just praegu kasvatada end suuremaks ja see on seotud Eesti mõistes hiigelsuurte ja pika tasuvusajaga investeeringutega.
Mis on parem, kas pigistada välja võimalikult suured keskkonnatasud, mis tooks kiiresti veelgi rohkem raha riigieelarvesse või hoida mõõdukamat joont heas usus, et ettevõtted teevad julgemalt suuri investeeringuid ja lõppkokkuvõttes võivad võita kõik osapooled rohkem? Juhul muidugi, kui hästi läheb - äriplaanid peavad vett, tehnoloogia hakkab loodetud moel tööle ja turuolukord kujuneb soodsaks. Risk, et põlevkivist õli tegemine näiteks kümne aasta pärast enam tulus tegevus pole, ei kao Eesti inimestest mittesõltuvatel asjaoludel kuhugi.
Ei tasu ka unustada, et nende vaidlusaluste maksude puhul on vähemasti nime poolest tegu keskkonnatasudega. Keskonnaministeerium ei räägi oma kodulehel seoses keskkonnatasudega suurt midagi sellest, et nende kaudu püütakse parandada üldist jõukust ja heaolu või kasvatada riigieelarve tulusid. Eesmärk on sõnastatud väga konkreetselt: vältida või vähendada loodusvarade kasutamisega seotud võimalikku kahju.
Loogiline on eeldada, et kahju tekib eelkõige selles piirkonnas, kus maavarasid kaevandatakse ja kasutatakse. Põlevkivi puhul seega Ida-Virumaal ja sellest tulenevalt peaks ka lõviosa keskkonnatasudena kogutud rahast leidma kasutust samas maakonnas.
Tänavu Ida-Viru omavalitsuste liidu tellimusel Praxise tehtud uuringust ilmnes, et keskkonnatasudest laekuva raha kasutamist tasub põhjalikult muuta.
Uuringu üks läbiviijatest Katrin Pihor rääkis Põhjarannikule, et põlevkiviga seotud ettevõtetelt laekub suur osa keskkonnamaksudest, mida kasutatakse küllaltki ühtlaselt üle kogu Eesti. Tegelikult tuleks aga sellesama raha eest teha märksa rohkem elukeskkonna parandamiseks Ida-Virumaal, kus põlevkivitööstuse mõjud on tugevamad kui kusagil mujal. Ta leiab, et pole päris õige, kui põlevkiviettevõtete makstud keskkonnatasud lähevad Ida-Viru elukeskkonna parandamise asemel näiteks Hiiumaale infotahvlite valmistamiseks.
Põlevkiviettevõtted panustavad keskkonnatasude maksmise kõrvalt ka ise mitmesugustesse Ida-Virumaa elu edendavatesse ettevõtmistesse. Tulgu see siis heast tahtest ja murest piirkonna käekäigu pärast või sotsiaalse vastutuse kohustustest, mis kaasneb Skandinaavia pankadest saadud suurte laenudega. Ent see on väike osa võrreldes sellega, mida need ettevõtted keskkonnamaksudeks peavad kulutama.
Ida-Viru omavalitsustel tuleb panna seljad kokku selle nimel, et keskkonnatasudest senisest märksa suurem osa maakonda jääks. Aga seda ei saavuta kurtmisega ebaõiglase elu üle, vaid hästi läbimõeldud konkreetsete ja veenvate plaanidega, mil oleks selge positiivne mõju kogu maakonna jaoks.
Seni ei jää aga üle midagi muud, kui keskkonna parandamise nimel konkureerida ülejäänud Eesti projektidega. Muuhulgas ka Kohtla-Järvel, kus Oru linnosas tuli hiljuti ilmsiks halb üllatus minevikust, kui selgus, et kohaliku puurkaevu vesi on reostunud inimese tervisele ohtliku benseeniga. Elanikele veetakse vett tsisternidega. Kohalik vee-ettevõte valmistab ette dokumente keskkonnainvesteeringute järgmise kevade taotlusvooru. Lahendus võib niimoodi tegutsedes parimal juhul tulla alles aasta pärast. Juhul muidugi, kui mõni infotahvlite või suunaviitade projekt mõnes teises Eesti nurgas tähtsamaks ei osutu.