Pagulaste toetamine näitab ühiskonna küpsust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Detsembrisse jääb mitu tähtpäeva, mil igal aastal juhitakse avalikkuse tähelepanu inimõiguste ja migratsiooni teemadele. Rahvusvahelise inimõiguste päeva ja migrantide päeva valguses on paslik tuletada meelde, kes on pagulased ning miks neid toetada tuleb.
Eestis on pagulasi vastu võetud alates 1997. aastast, kui Eesti liitus ÜRO 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooniga ja võeti vastu pagulaste vastuvõttu reguleeriv seadus. Selle kohaselt on varjupaigataotleja isik, kes taotleb võõrast riigist kaitset ja elamisõigust seetõttu, et tema elu on kodumaal ohus. Põhjuseks võivad olla usutunnistus, rass, rahvuslik kuuluvus, poliitilised tõekspidamised või see, et isik kuulub teatud ühiskondlikku gruppi. Pagulase staatus omistatakse Eestis varjupaigataotlejatele, kelle taotluse politsei- ja piirivalveamet rahuldab.
Eesti maakonna- ja vallalehtedes tõstatuvad pagulastega seotud teemad harva, kui üldse. Teemad tunduvad kohalikust elust kaugel ning inimeste kokkupuude pagulastega väike. Samas on kohalike omavalitsuste panus pagulastega tegelemisel oluline, sest pagulased võivad leida elukoha väiksemates valdades. Näiteks määratleb välismaalastele rahvusvahelise kaitse andmise seadus, et koos sotsiaalministeeriumiga on just kohalikel omavalitsustel ülesanne korraldada kaitse saanud pagulaste elama asumist kohalikesse omavalitsusüksustesse.
Tegemata vahet pagulasel ja majandusmigrandil, võivad tekkida väärarusaamad, mis loovad väljaspool suurlinna elukohta taotlevast pagulasest kohalikele põhjendamatult negatiivse kuvandi. Kõik võõrapärane tekitab siiani tihti umbusku. Selle ennetamiseks tasub meelde tuletada, et Eesti riik lähtub pagulasstaatuse andmisel rahvusvahelise õiguse universaalsetest kokkulepetest ja igaühel on õigus saada varjupaika. Samuti on oluline teada, et pagulastel on keskmisest kõrgem motivatsioon õppida tundma kohalikku kultuuri, keelt ja panustada kogukonda, mis on aidanud alustada uut elu turvalises riigis.
Erinevalt majandusmigrandist ei tule pagulane Eestisse seetõttu, et talle võidakse maksta paremat palka, siin on paremad ülikoolid või ootab ees tema perekond. Ta otsib siit varjupaika, kuna tema põhilisi õigusi inimesena on rikutud ja tema elu on ohus.
Varjupaika paluda on lubatud Eestis igaühel ning riik vastutab kaitse pakkumise eest. Põhjaliku taustatöö tulemusel otsustatakse politsei- ja piirivalveametis, kas varjupaiga andmine on põhjendatud või isiku varjupaigataotlust ei rahuldata. Varjupaigataotlejate taotluse menetlemine võib kesta kuni kuus kuud, kuid vajadusel saab seda perioodi pikendada. Kui isik saab Eestilt varjupaiga, kaasneb sellega ühe- või kolmeaastane elamisluba, mida on võimalik pikendada, kui kaitse andmise alused ei ole kadunud.
Ekslik on ka arvamus, nagu tuleks pagulasi igal aastal Eestisse sadu või tuhandeid. Kui 2012. aastal esitas varjupaigataotluse 77 isikut, kellest pagulasena tunnustati kaheksat, siis tänavu 17. detsembri seisuga on Eestis varjupaigataotluse esitanud 95 isikut ja kaitse on tagatud ainult kuuele pagulasele.
Varjupaiga taotlemise eeldus on lahkumine riigist, mida peetakse enda jaoks ohtlikuks. See on ka üks põhjus, miks pagulasi ei tule Eestisse lähiajal väga palju. Varjupaigataotlejad peavad pöörduma võimude poole lähimas turvalises riigis. Turvaline on aga riik, kes on alla kirjutanud 1951. aasta konventsioonile ja praktiliselt rakendab seal sätestatut ning riigis on tagatud inimõigused.
Samuti võib Dublini määruse kohaselt teist Euroopa Liidu riiki läbinud varjupaigataotleja saata sinna tagasi menetlustoimingute jaoks. Sel juhul on eesmärgiks Euroopa Liidu varjupaigamenetluse ja -süsteemi ühtlustada ning võrdsustada. Teisisõnu, kui Eesti ei ole olnud varjupaigataotlejale Euroopa Liitu sisenemise esimene punkt, saadetakse ta esimesse liikmesriiki, kuhu siseneti. Samas võib just Eesti tulenevalt oma asukohast olla esimeseks sisenemiskohaks ning sellest johtuvalt võib osa taotlejaid ka siia tagasi jõuda.
Euroopa Liidu liikmesriikidest on Eesti varjupaigataotlejate seas kõige ebapopulaarsem paik. Maailmas ulatub pagulaste arv üle 15 miljoni. Eestisse jõudnud väheste pagulastega kokku puutudes tasub mõelda, mis sunnib kedagi põgenema teise riiki või maailma teise otsa ning milline ühiskonnaliikmete suhtumine aitaks seal kohaneda ja end taas inimväärsena tunda?
Pagulastele on ennekõike olulised rahu, perekond, tervis ja eneseteostus. Võõras keskkonnas hakkama saamiseks ootavad nad oma elukohas mõistvat ja sõbralikku suhtumist, mis loob ühtlasi ka turvatunde. Kui maailma ühes otsas need üldtunnustatud rahvusvahelised normid ei kehti, siis on vähemalt igal eestlasel siia välja jõudvaid pagulasi omaks võttes võimalik tõestada nii enda kui siinse ühiskonna suurt hoolivust.
Meenutagem näiteks, mida kirjutas oma raamatus "Pikk tee vabadusse" detsembri alguses lahkunud Lõuna-Aafrika Vabariigi esimene mustanahaline president Nelson Mandela: "Mitte keegi ei vihka teist inimest sündides tema nahavärvi, päritolu ja religiooni tõttu. Ühiskond õpetab inimesi vihkama, kuid kui neid on võimalik õpetada vihkama, siis neid on võimalik õpetada ka armastama, sest armastus on inimesele loomulikum kui vihkamine."