Riigi võitlus iseendaga

Tänases lehenumbris avaldame loo sellest, kuidas riigi bürokraatiamasina kohmakus takistab kohaliku elu vaatevinklist oluliste projektide elluviimist.

Ontika-Valaste pankranniku unikaalsusest ja ilust ei tea ainult kohalikud, vaid seda käivad tuhandete kaupa uudistamas ka sise- ja välisturistid. Tõde on aga see, et sinna kavandatud matkaraja rajamise mõte pärast seda, kui sinnakanti rajatud kaks treppi ohtlikuks muutusid, on toppama jäänud, kuna keskkonnaametnikud pole siiani valmis saanud uue kaitse-eeskirjaga.

Võib ju öelda ka, et tühja sest, mis tähtsust sel on, kas matkasellid-ekskursandid pääsevad pankrannikult mere äärde aasta varem või hiljem, ent tegelikult on see konkreetne näide sellest, kuidas riigibürokraatia pidurdab kohalikke arendusprojekte, näitamata omalt poolt vähimatki paindlikkust.

Kui turismiga seotud projektide toppamine ei põhjusta loodetavasti pöördumatuid tagajärgi, siis teisiti on lood seisakuga Kurtna järvestiku uurimisel. Samal ajal, kui teadlased on mures selle pärast, et unikaalses järvistus langeb veetase, ei saa siin uuringuid läbi viia, sest Kurtna maastikukaitseala kaitsekorralduskava kinnitamine venib ja venib. Iseenesest on selles ka kibe iroonia. Riik on selle piirkonna koos järvede ja mõhnastikuga võtnud kaitse alla, samal ajal kui seesama riik ei saa seal läbi viia kaitsealaseid tegevusi, sest seesama riik pole hakkama saanud vajalike eeskirjade kehtestamisega.