Pinged jäätmeturul

See, et Sillamäe linna prügiveovaidlus jõudis otsapidi Euroopa Kohtusse, on muidugi kurioosne. Kuid veelgi kurioossem on asjaolu, et seisukoht, mille kohus võttis, ei vasta tänapäeva Eesti oludele. Seda tunnistas Põhjarannikule ka Sillamäe linnapea Tõnis Kalberg.

Vähem kui kümmekond aastat tagasi olid jäätmed sõna otseses mõttes saaste, mis prügilatesse ladestades aina tõstsid keskkonna koormust. Nüüd on jäätmetest saanud kaup, millele töötlemise tagajärjel uus väärtus antakse. Kes oleks võinud veel viis aastat tagasigi arvata, et prügi pärast hakkab käima lausa konkurents, sest kujutage ette: meil on liiga vähe jäätmeid!

Aga nii on, et suurem osa segaolmejäätmetest rändabki praegu Iru soojuselektrijaama ning mujale jätkub seda vaid 10 protsenti varasemate kogustega võrreldes.

Võitluse teeb karmimaks asjaolu, et peaaegu kõik prügikäitlejad on aastate jooksul investeerinud tehnoloogiatesse, mille abil võimalikult suured kogused jäätmeid rahaks saaks pöörata. Kasu on ju vähemalt kahekordne: töötlemine päästab ka ränkadest saastemaksudest. Ent kui toorainet napib või tehnoloogia ei hakka tööle nii, nagu plaanitud (ja nagu juhtus Sillamäel), on karm rahaline põnts kiire tulema.

Kas me saame tulevikus näha ka prügikäitlejate reaalseid pankrotte, sest omal ajal on üle investeeritud, arvestades Eesti väikest jäätmeturgu, küllap seda näitab aeg.