Erikoolide tulevikust Ida-Virumaa näitel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oleme omaks võtmas kaasava hariduse põhimõtteid, mille kohaselt ei tohi hariduslike erivajadustega lapsi ühiskonnast ja eakaaslastest kergekäeliselt eraldada. See tähendab, et nad peaksid saama võimetekohast õpet eeskätt elukohajärgses koolis. Siiski vajab osa õpilasi väga spetsiifilist ja ressursimahukat õppekorraldust, mida tavakooli tingimustes on raske pakkuda. Nendele õpilastele tuleb pakkuda nn erilisi koole ehk erikoole.
Nii nagu paljud kohalikud omavalitsused on asunud koolivõrku korrastama, vajab ka riigi erikoolide võrk ümberkujundamist. Korrastamise kiirendamise vajadusele osutab ka näiteks Tapal toimunu. Ühest küljest on suhtumine hariduslike erivajadustega ja puuetega õpilastesse muutunud, teisalt on järsult vähenenud õpilaste arv tervikuna ning ka rahvastik on ümber paiknenud.
Erikoolide õpilaskohad üle Eesti on ebaühtlaselt jaotunud. Selge ei ole ka riigi ja kohalike omavalitsuste vastutus eri raskusega erivajadustega õpilaste õppe korraldamisel. Nii õpivad pooled raskete erivajadustega ja puuetega õpilastest riigikoolis ning pooled kohalike omavalitsuste või era-erikoolides.
Raskemate hariduslike erivajadustega ja puuetega õpilaste puhul on riik otsustanud võtta enesele suuremaid kohustusi. See tähendab, et riigi kohustus on pidada või toetada erikoole, mis on loodud raskemate ja ka rohkem ressursse nõudvate erivajadustega lastele.
Riigi erikoolide võrgu korrastamisel tuleb arvestada piirkonna õpilaste arvu, spetsialistide ja tugiteenuste kättesaadavust ning transpordivõimalusi, aga ka juba välja arendatud koolivõrku.
Praeguseks on piirkondades ja linnades, kus raskete puuetega õpilastele riigikoolis õppimise võimalused puuduvad, välja arenenud munitsipaal- ja eraomanduses olev hariduslike erivajadustega õpilaste koolide võrk. Kuna need koolid toimivad hästi, arvestavad piirkonna vajadusi ning vastavad lastevanemate ootustele, siis peavad need säilima. Eesmärk ei ole hakata muutma nende koolide omandivormi, küll aga peab riik kindlaksmääratud tingimustel neid koole toetama.
Hariduslike erivajadustega õppurite osakaal, tavakooli kaasatuse määr ja erikoolide võrk on maakonniti väga erisugused. Seetõttu tuleb arvestada piirkondlike erisustega. Maakondlikes koolivõrguaruteludes on jäänud kõlama, et erivajadustega õpilastel peab olema võimalus õppida kodulähedases koolis, kui erivajadus tegelikult ei nõua tema eraldamist eakaaslastest.
Erikoolide vajadust tunnistatakse raskete meelepuuetega ja psüühikahäiretega õpilaste puhul ning toimetuleku- ja hooldusõppel olevate õpilaste puhul - need on keskmise, raske või väga raske vaimse puudega õpilased.
Arvamused lahknevad lihtsustatud õppel olevate õpilaste puhul: kas säilitada nendele kogukondliku traditsioonina riigi erikool või on parem lahendus tavakool.
Ida-Virumaale on iseloomulik, et munitsipaalkoolide juurde on loodud palju klasse hariduslike erivajadustega õpilastele. Nii õpib Narva Paju koolis ligikaudu 40% õpilastest eriklassides. Kahes munitsipaalkoolis on klassid kõne- ja/või kuulmispuudega õpilastele, samuti on mitmetes koolides klasse käitumisprobleemide ja õpiraskustega õpilastele ning moodustatud on ka väikeklasse. Selline suund on positiivne. Ida-Virumaal on vaid üks riigi erikool intellektipuudega lastele, kus õpivad suurel määral vene õppekeelega õpilased. Eesti õppekeelega raske intellektipuudega lastele on riigi erikoolis õppimise võimaluste loomine hetkel päevakorral.
Lahendamist vajab õppe korraldamine raskemate psüühikahäiretega ja puuetega õpilastele, kellele on tarvis erikooli tingimusi. See on ka ilmselt üks põhjusi, miks Eesti keskmisega võrreldes on Ida-Virumaal tunduvalt suurem osakaal tervislikel põhjustel koduõppel olevaid õpilasi.
Eelseisvaks juunikuuks valmib riigi erikoolide võrgu kava ning täpsemad tulevikusuundumused piirkonniti räägitakse läbi maakondlike haridusametnikega.
Ümberkorraldused on kavas läbi viia aastaks 2020. Riigikoolides praegu õppivaid lihtsustatud õppel õpilasi ei hakata suunama tavakoolidesse. Kaasava hariduse protsess saab olla aastatepikkune ja sujuv - koos tavakoolide valmisoleku suurenemise ja õpilaskodude võrgu arenemisega hakatakse muudatusi rahulikus tempos ellu viima. Kaugem eesmärk on see, et suureneks erivajadustega noorte hulk, keda ei pea ühiskonnast eraldama ja kes saaksid õppida tavakoolides.