Korrastame segase stipendiumisüsteemi
22. veebruar 2014, 12:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liikumisaasta on hoogsalt käima läinud ning hea on tõdeda, et pikalt arusaamatusi tekitanud maksuvabade stipendiumide teemal on peagi selgus majja saamas.
Hiljuti tegi vabariigi valitsus kultuuriminister Urve Tiiduse eestvedamisel ettepaneku leida stipendiumide süsteemi korrastamiseks raha riigieelarvest. Eesmärk on alustada noortetreeneritest, et tagada neile sotsiaalsed garantiid ning suurem kindlustunne oma töö tegemisel. Katsume selleks tarvilikud vahendid leida järgmiseks aastaks.
Iseenesest ei ole stipendiumi maksmises midagi halba, kui seeläbi edendatakse näiteks inimese sportlikku, hariduslikku või muud sellist tegevust. Küll aga on problemaatiline, kui stipendiumi nime all makstakse töötasu, tagamata seeläbi stipendiaadile eluliselt tähtsat tervisekindlustust ning pensioni, jättes maksmata ka maksud. Selline on aga olukord rohkem kui 60 protsendi treeneritega, spordikohtunike ning tagatipuks ka paljude profisportlastega.
Mõne aja eest teatas tuntud Eesti spordiklubi, et nad on sunnitud tõstma treeningutasusid 20 protsenti, kuna siiani treeneritele makstud stipendiumide asemel tuleb nüüd hakata maksma palka ja koos sellega ka makse.
Veelgi keerulisemas seisus on klubid, kelle ridades on profisportlased. Stipendiumidelt töölepingutele üleminek keset eelarveaastat käib enamikule klubidele üle jõu. Kui lisavahendeid ei leita, jääb üle kärpida neid rahasummasid, mida sportlased kätte saavad.
Kolmandiku võrra väiksema palga tõttu aga läheksid Eestist ära paremini tasustavatesse klubidesse nii praegused tugevad välisleegionärid kui ka meie enda paremik. Samuti puudutab see probleem sadu kohtunikke, kes igal nädalal Eestis mänge vilistavad ja võistlusi jälgivad.
Meie ülesanne on see väljakutse koostöös erasektori ja stipendiume maksvate klubidega nii ära lahendada, et spordivaldkond ei kannataks. See puudutab nii sportlasi, kohtunikke, treenereid, treeningute kvaliteeti kui tulemusi. Kuna Eesti spordi tulevik ehk noored on praegusel juhul kõige tundlikum sihtrühm, siis on kohane ka sellest valdkonnast alustada.
Praegune segane olukord on suuresti tingitud sellest, et stipendiumi mõiste on üheselt defineerimata. Maksuamet on stipendiumide maksmisele küll viltu vaadanud, kuid pigem äraootava pilguga. Kuna ühest ja igale juhtumile sobivat vastust praeguse seadusandluse juures anda ei saa, olemegi n-ö lõhkise küna ees ning pretsedendi ootel.
Leian, et sellisel puhul ei ole vaid spordiklubide peale näpuga näitamine kohane. Viga on mõlemapoolne ning lahendusi peavad samuti otsima mõlemad osapooled.
Kuna ka riik on stipendiumide maksmisele siiani nii-öelda läbi sõrmede vaadanud, siis kindlasti ei poolda ma seda, et maksuamet hakkaks tagasiulatuvalt võlanõudeid esitama. Tark on selgelt defineerida stipendiumi mõiste ning juhud, mille puhul ja kui suures ulatuses seda maksta võib.
Lisaks tuleb kehtestada üleminekuaeg, mille jooksul peab tegevus olema seadustega kooskõlla viidud. Loomulikult peame selle ülemineku tarvis Eesti spordi ja eelkõige noorte toetuseks ka sihtotstarbelisi lisavahendeid leidma.