Mida saame Ukraina toetuseks ette võtta?

Foto: Välisministeerium

Foto: Välisministeerium

Ukraina kriis on suurim julgeoleku- ja usalduskriis Euroopas pärast Balkani sõdu ja Gruusia konflikti. Venemaa on viinud väed Krimmi ja see on Ukraina-vastane agressioon.

Seda ei ole võimalik aktsepteerida ja see on selgelt hukka mõistetud. Vene vägede tegutsemine Krimmis on Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse rikkumine. Venemaa peab lõpetama agressiooni Ukrainas ning taastama kriisieelse olukorra oma sõjaväelaste paiknemisel. Samuti tuleb tühistada Vene parlamendi otsus, mis lubab Vene sõjaväge kasutada Ukrainas.

Venemaa on kasutanud sõjaliste jõudude Krimmi viimise ettekäändena seal valitsevat ohtu vene vähemusele. See on fabritseeritud ja vale eeldus. Äsja ametisse saanud Ukraina uue valitsuse peamine eesmärk on katki ja tugevalt raputada saanud Ukraina ühiskond taas toimima saada.

Krimmi elanike probleemide lahendamiseks on hulgaliselt rahumeelseid võimalusi. Venemaa sekkumine sõjalise jõuga on vastuolus mitmete rahvusvaheliste kokkulepetega, ÜRO hartaga, Helsingi lõppaktiga, 1997. aasta Vene-Ukraina baaslepingutega ning 1994. aasta Budapesti memorandumiga. Venemaa rikub selgelt rahvusvahelist õigust ja pingestab Ukraina kriitilist olukorda veelgi. See on täpselt risti vastupidine sellega, mida Ukrainal tegelikult vaja oleks. Olukorra teravdamist ei ole vaja kellelegi, seda ei ole vaja Ukrainale, Krimmi elanikele ega Venemaale.

Mida me saame Ukraina toetuseks ette võtta? Venemaa peab mõistma, et agressiooni Krimmis ei jääda niisama pealt vaatama. Viimaste päevade sündmused ei tohi luua alust uuele külmutatud konfliktile lisaks Lõuna-Osseetiale, Abhaasiale ja Transnistriale. Ja Venemaale on selge ja ühemõtteline sõnum rahvusvahelise kogukonna poolt antud. Edasi kaalub rahvusvaheline kogukond võimalusi piirangute või ka sanktsioonide rakendamiseks.

Ukraina ja Venemaa peavad omavahel sisuliselt rääkima hakkama. Ja Ukraina valitsus on selleks korduvalt ka valmisolekut väljendanud. Rahvusvaheline kogukond on pakkunud oma abi kõneluste vahendamisel. Kapseldumine ja probleemiga mitte tegelemine ei tee seda olematuks, vaid süvendab seda.

Rahvusvaheline kogukond peab aitama Ukraina uut valitsust ka riigisisese olukorra stabiliseerimisel. Läbi tuleb viia põhiseaduse reform ning vabad ja ausad presidendivalimised. Ukraina ühiskonna konsolideerimisel ja rahulikule arenguteele tagasipöördumisel tuleb jälgida seda, et kaasataks kõik ühiskonna osad. Mitte ükski regioon, rahvuslik või sotsiaalne grupp ei tohi uue Ukraina arhitektuuris kõrvale jääda ega tunda, et tegemist ei ole nende riigiga. Ukraina ees seisvate tõsiste reformide juures on oma abi pakkumas ka Eesti.

Ukraina majandus on väga keerulises olukorras. Peaminister Arseni Jatsenjuk on viidanud sellele, et ta sai päranduseks 45 miljoni elanikuga riigi, mille riigikassa sularahas mõõdetavate likviidsete vahendite hulk on väga napp. Seetõttu on enam kui ilmne, et Ukraina vajab kiiresti rahvusvahelist finantsabi, vastasel juhul on selle riigi jalgadel püsimine äärmiselt küsitav.

Rahvusvaheline Valuutafond on juba saatnud Ukrainasse oma eksperdid, kes selgitavad välja riigi vajaduste täpse määra. Ka Euroopa Liidu välisministrid on väljendanud selget toetust rahvusvahelisele abipaketile, mis Ukraina koheseid vajadusi suudaks leevendada.

Korruptsioon ja riigi raha väärkasutus on üks peamine põhjus, miks Ukraina kriisi jõudis. Katastroofiliste tagajärgedeni viinud valitsemisviis oli see, mille vastu Ukraina rahvas otsustavalt usalduse kaotas. Endiste valitsejate hoolimatus süvendas vaesust ja rahulolematust ning korruptsioon on Ukraina ühiskonda lõhestanud pikalt. See on viinud miinimumini paljude usu oma riigi juhtidesse ja institutsioonidesse. Korruptsioon on olnud nii vertikaalne kui horisontaalne.

On äärmiselt oluline, et Ukrainal oleks ka selge Euroopa Liiduga liitumise perspektiiv. Euroopa Liit peab selle lõppude lõpuks suutma ka selgelt välja öelda. Inimesed hukkusid Maidanil snaiprite kuulide läbi sellepärast, et tahtsid, et nende riik jõuaks kiiremini meile ehk Euroopale lähemale. Viimastel päevadel on Euroopa Komisjon ja kaubanduse peadirektoraat alustanud tehnilisi ettevalmistusi ühepoolsete kaubandusmeetmete määruse vastuvõtmiseks, mis tähendab Ukraina kaupade tariifivaba pääsu Euroopa Liidu turule.

On hulk konkreetseid samme, mida Eesti on juba Ukraina toetuseks teinud, ja kavatseme seda suunda kindlasti jätkata. Viimasel paaril nädalal on Eesti eraldanud Ukraina rahutuste käigus kannatada saanutele 85 000 eurot. Kokku teeb see hetkel Eestist ühe suurema Ukraina viimaste sündmuste järgse humanitaartoetaja Euroopas.

Mõtleme ka sellele, millised on Ukraina sündmuste võimalikud mõjud Eestile. Ma eeldan, et Ukraina sündmuste valguses ei taha enam keegi kahtluse alla seada kulutusi, mida Eesti teeb oma julgeoleku kindlustamiseks. Kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust kaitsekulutustele - selles numbris väljendub realistlik hinnang olukorrale, sellele kohale ja ajale, kus me elame. Seda numbrit ei ole me täna ja Ukraina sündmuste tõttu välja mõelnud, nii et võib-olla me peaks pigem kaaluma kaitsekulutuste osakaalu suurendamist.

Iseseisva riigi suveräänsuse rikkumine väljamõeldud põhjustel ei ole vastuvõetav. Rahvusvaheline õigus on siduv kõigile osalistele ja sellest peab aru saama ka Venemaa. Küllap saabki. Vastasel juhul me pöördume tagasi seaduste-eelsesse aega, kus maksis üksnes tugevama õigus. Ja ma olen veendunud, et seda ei soovi tänapäeva maailmas mitte ükski inimene, riik ega rahvusvaheline organisatsioon.

Täispikkuses saab välisministri ettekannet ja sellele järgnenud sõnavõtte eile riigikogus toimunud riikliku küsimuse "Olukorrast Ukrainas" arutelul lugeda parlamendi veebist www.riigikogu.ee.