Läbimõeldud lasteaiapoliitika
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Kui 1990ndatel sündimus drastiliselt langes, asusid nii mitmedki omavalitsused lasteaedu sulgema, et vähendada eelarvekulutusi.
Eelmise kümnendi keskpaiku, kui Eestis hakati maksma vanemahüvitist, kasvas sündimus märgatavalt, nii et mõnel meiegi maakonna omavalitsusel hakkas lasteaiakohti nappima. Parim näide on Jõhvi, kus tekkisid lasteaiajärjekorrad ning lõpuks ehitati uus lasteaed. Ent veel enne seda jõudis uus lasteaed kerkida Toilasse, seda küll erainvestori toel. Toilal olid siis silme ees ilusad ajad: kinnisvarabuum oli ju tõusuteel, Toila väärt elupaigana väga perspektiivne ning ajad, mil noored lastega pered hakkavad hordide viisi valda kolima, justkui kohe-kohe saabumas.
Ometi need lootused ei täitunud ning praeguseks on lapsi peaaegu poole vähem, kui lasteaed mahutaks. Pigem mahuksid kõik valla lapsed Voka lasteaeda ära. Olukord pole palju parem ka Jõhvis, kus kolme lasteaia peale on 540 voodikohta, millest täidetud veidi üle 500. Ja kuigi viimase puhul tuleb arvestada ka erivajadusega lastega, kus ühe lapse peale arvestatakse kolm kohta, on ilmne, et erinevalt Harjumaast pole meil lähiajal lasteaiakohtade puudust ette näha, pigem vastupidi. Sellega, kas kusagil tuleb hakata varsti taas mõtlema mõne lasteaia sulgemisele, tuleb muidugi arvestada. Ent kindlasti ei tohi selliseid otsuseid teha ilma pikemaajalise rahvastikuprognoosita, et vältida 1990ndatel tehtud vigu.