Lõputu võitlus

Kui 90ndate teisel poolel jõudsid meie ühiskonnani sellised hirmsad asjad nagu narkootikumid ja HIV, oli ehmatus suur. Me olime nendest asjadest ju palju kuulnud, ent see kõik oli kauge, peamiselt lääne ühiskonnaga seostatav pahupool, mis meisse justkui ei puutu. Ent puutus vägagi, sest Peterburi on lähedal ning sealt jõudsid meieni nii esimesed uimastipartiid kui HIV-nakkus.

Kuid me polnud selleks valmis. Siiski, uimastitarbimine oli meil kriminaalkuritegu ning see justkui pidi meid kaitsma. Aga ei kaitsnud.

Korraga saadi aru, et probleemi pole võimalik pelgalt politsei abil seljatada, hakkasid tekkima vabaühendused ja keskused, kus asuti tegelema narkomaanide aitamisega: süstlavahetuse, metadooniravi ja narkoennetusega.

Kiireid vilju see võitlus ei lubanud, ent kui vaadata praegust narkomaanide statistikat, siis on nende vanus oluliselt tõusnud. See tähendab, et ennetustöö, mida kunagi ka mõttetuks raha raiskamiseks on nimetatud, on andnud tulemusi ja koolid ei ole enam sellised riskikohad nagu veel 15 aastat tagasi.

Aga see ei tähenda, et oleme probleemist jagu saanud. Sest narkoäri pole kusagile kadunud, uusi uimasteid tuleb turule teatud perioodilisusega ning turul sissesöömiseks muudetakse esmalt ka nende hindu kättesaadavaks. Õnneks on selles võitluses ka politseil aastatega kogemusi ning oskusi kogunenud. Selle kinnituseks on sagenenud näited, kus korrakaitsjail on õnnestunud paljastada ka narkoäri korraldajaid.