Totrad ja piinlikud ettekäänded

Need väited, millega Narva linnavalitsuse ametnikud tõrjuvad siseminister Hanno Pevkuri algatust rajada ka piirilinna lipuväljak, on pehmelt öeldes veidrad.

Ei kõla kuigi veenvalt, et Eesti suuruselt kolmas linn ei suuda korraldada lipu heiskamist ja langetamist või selle ööpäevase lehvimise korral valgustust.  Sellega on saanud hakkama Eesti linnad ja vallad, mille eelarves on raha kümneid kordi vähem kui on kasutada Narval.

Tegu on eelkõige suhtumise küsimusega. Kas kohalik võim soovib, et Eesti riigi sümbol lehviks piirilinnas silmatorkavalt nähtavas kohas, või ei soovi.

Võimalik, et Narva võimud leiavad, et lipuväljak pole oluline teema ja tegelda tuleb märksa tähtsamate asjadega, millega on põletavalt kiire. Või ei meeldi neile põhimõtteliselt see lähenemisviis, et siseminister tuleb küll lagedale ettepanekuga, aga teo tegemine ja sellega seotud kulud jäävad omavalitsusele. Sellised põhjused võivad meeldida või mitte, aga nendes on oma loogika. Nagu isegi selles, et keskerakondlikule võimule ei meeldi lihtsalt teise erakonna ministri algatused.

Aga seda kõike võikski otse välja öelda. Hämada, et Narva linnakassa, kust on heldelt jagatud maksumaksja raha näiteks munitsipaalmeedia tootmiseks või saadikute hüvitiste tõstmiseks, on äkki muutunud nii vaeseks, et ei jõuta enam lambipirne ega pastakaidki osta, ei ole lihtsalt tõsiseltvõetav.