Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/05/22/11993765t1h0d3b.jpg)
/nginx/o/2014/05/22/11993765t1h0d3b.jpg)
Põhjaranniku 16. mai juhtkiri "Selgus saabub juunis" üllatas mind pehmelt öeldes väga.
Esiteks, avaliku elu tegelasele (volikogu liikmele või munitsipaalteenistujale) annab hinnangu lõppkokkuvõttes ikka valija ning mingid kiiduavaldused fraktsiooni (leeri, rühmituse jne) poolt ei suuda seda hinnangut otsustavalt muuta. Niisiis, mis puutub objektiivsesse hinnangusse, siis kogub Tauno Võhmar valimistel iga kord stabiilselt 2/3 oma valimisliidu häältest.
Peale selle viibib ajalehe esindaja regulaarselt vallavolikogu istungitel ning tal on võimalik veenduda Tauno Võhmari asjalikus lähenemises küsimuste lahendamisele. Kui mälu mind ei peta, siis ei ole meie fraktsioon isegi sügavas opositsioonis olles mitte kunagi hääletanud Võhmari asjalike ettepanekute vastu. Ainus kord, kui me nõus ei olnud, puudutas küsimus vallalasteaedu; tõsi, toona jagasid meie seisukohta ka mõningad valitsuskoalitsiooni esindajad. Ehk siis lõppkokkuvõttes on oluline vaid see, millised otsused arutlusele tulevad ning millist reaalset kasu linlased ja vallaelanikud neist saavad.
Mina isiklikult kutsusin härra Võhmarit üles mitte kordama vallavolikogu eelmise koosseisu kogemust, st mitte looma koalitsiooni. Tunnistagem otse: koalitsioone luuakse täitevvõimu saamiseks. Eelmises volikogu koosseisus kukkus välja nii, et üheksa vallavolikogu liiget olid justkui tööst välja jäetud.
Kui volikogu liikmed tõepoolest seisavad kohaliku omavalitsuse elanike huvide eest (seda aga tõotab enne valimisi viimane kui üks kandidaat), siis miks peab heitma kõrvale iga asjaliku ettepaneku ainult seetõttu, et see lähtub opositsioonist või erineb sinu arvamusest? Sellise eelarvamusliku hoiaku klassikaline näide on juhtum, kui Aleksandr Borovkovi kandidatuur (muusikakooli hoolekogu koosseisu) heideti koalitsiooni poolt kõrvale lihtlabase aritmeetilise häälte kokkuarvamisega. Ja seda nimetatakse demokraatiaks?
Tauno Võhmar pälvis viimaste valimiste tulemuste põhjal valijate täieliku usalduse täitevvõimu moodustamiseks. Seetõttu on mulle täiesti mõistetamatu vallavolikogu esimehe, proua Neglasoni tegevus. Ta ei võtnud vaevaks selgitada Võhmarile umbusalduse avaldamise põhjusi. Mis sunnib teda ajakirjanduses avalikult teatama, et kõik täidesaatva võimu vakantsid on praktiliselt täidetud?
Millest on tingitud selle "täitmise" ja uue koalitsiooni loomise enneolematu kiirus? Kui sellest, et saada vallavolikogu esimehe koha säilimise garantiid, siis kuidas olla asja moraalse ja kõlbelise poolega ning valijate suhtumisega sellesse?
Ma olen alati pooldanud balansseeritud võimu, mille puhul seadusandlik (seega konservatiivne) vallavolikogu tasakaalustab vallavalitsuse asjatundlike spetsialistide "revolutsioonilist" (novaatorlikku) tegevust. Ma olen sügavalt veendunud, et professionaal peab olema ka vallavolikogu esimees. Vallavolikogu esimehe roll ei tohi piirduda volikogu istungite läbiviimise ja päevakorra teatavakstegemisega. Tuleb osaleda ka ühistes tegevustes täitevvõimuga (töötada valla autoriteedi tõstmise heaks, Euroopa fondide investoritega), see tooks vallale konkreetset kasu.
Tekib küsimus: milleks korrata volikogu eelmise koosseisu negatiivset kogemust ja selle ilmetut juhtimist?
Kui aga koalitsioon on tõesti huvitatud tõe väljaselgitamisest, siis vahest kavatseb ta teatada volikogu laialisaatmisest ning anda valijatele veel kord võimaluse kujunenud olukorra kohta oma arvamust avaldada?