Kingitus kõige nõrgemale?

Eile kuulutas sotsiaalministeerium, et kümnendi suurim sotsiaalpoliitiline reform - kavandatav töövõimereform - toetab ligi 100 000 inimese toimetulekut. Kõlab ülimalt hoolivalt. Ehkki kõik osapooled teavad, et selle taga on riigi võimetus pidada üleval töövõimetuspensionäride armeed, mis majanduslanguse aastatel hüppeliselt kasvas.

Säästmise sildi all hoolimisest rääkimine võib tervisehäiretega inimestele tunduda küüniline. Aga nii uskumatu, kui see ka praegu ei tundu, võib see osutuda vähemalt osale neist ka päästerõngaks.

Nagu rõhutavad reformi ettevalmistajad, on kõige olulisem mõtteviisi muutuse külvamine. Kui töövõimetuse asemel hakatakse hindama töövõimet, pööratakse negatiivne mentaalses mõttes positiivseks.

Eile Jõhvis töövõimereformi tutvustaval seminaril jäi vägisi tunne, et kuigi puuetega inimestel on palju õigustatud küsimusi reformi elluviimise kohta, tekitab kõige suuremat vastuseisu nende madal enesehinnang. Kui nad ise ei usu, et võiksid tööandja silmis väärtuslikud olla, on raske seda suhtumist päevapealt muuta.

Nagu ka tööandjate hoiakuid, sest terve inimese palkamine on enesestmõistetavalt lihtsam. Ainult et kohe-kohe jõuab kätte olukord, kus kvalifitseeritud terveid inimesi enam kõigile tööandjatele ei jagu ja need, keda seni on tööturult tõrjutud, tõusevad tõepoolest hinda.

Seda muidugi juhul, kui riik täidab oma lubadusi, abistades senisest suuremas mahus nii tööandjaid, kes puuetega inimesi tööle palkavad, kui inimesi, kes vajavad terviserikke tõttu töökoha kohandamist või abi tööle jõudmisel.