Ida-Viru valijale meeldimise kunst
/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
4. juuni 2014, 22:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reformierakonnal tasub tänada õnne ja olla tänulik paljudele narvalastele, aga ka teistele Ida-Viru linnade elanikele, kes Euroopa Parlamendi valimistel hääletamisele eelistasid aiamaadel küürutada või lihtsalt koju jääda.
Oleks nendes linnades valimisaktiivsus ligilähedaseltki sama suur kui viis aastat tagasi, võtaks europarlamendi uues koosseisus Kaja Kallase asemel koha sisse Mihhail Stalnuhhin. See tähendanuks, et Keskerakond oleks täitnud oma esimehe Edgar Savisaare seatud plaani saata oma ridadest Brüsselisse vähemalt üks vene päritolu saadik lausa 200 protsenti.
Kui viis aastat tagasi käis Ida-Virumaal europarlamendi saadikuid valimas ligemale 30 000 inimest, siis nüüd peaaegu 10 000 inimest vähem. Suuremates linnades − Narvas, Kohtla-Järve ja Sillamäel − jäi valimisaktiivsus alla 30 protsendi. Viis aastat varem oli see 45 protsendi ringis.
Need kolm linna on Keskerakonna alistamatud kindlused, kus viiest häälest neli läksid kellelegi triost Yana Toom - Mihhail Stalnuhhin - Edgar Savisaar. Narvas suutis neile ainsana konkurentsi pakkuda sotsist haridusminister Jevgeni Ossinovski, kes kogus 630 häält ja jättis selja taha isegi Savisaare. Ent võrreldes võimsa tähelennuga sügisel toimunud kohalikel valimistel, mil Ossinovski kogus parima individuaalse häältesaagi, oli seekordne tulemus siiski tagasiminek. Stalnuhhinile kaotas ta häälte arvult kolm korda.
Kõigile ülejäänud kandidaatidele jäid Ida-Viru linnades vaid häälteriismed. Olgu selle ilmekaks näiteks, et reformierakondlasest Eesti Vabariigi kultuuriminister Urve Tiidus sai Kohtla-Järvel kolm, Narvas kaks ja Sillamäel null häält. Europarlamenti valituks osunud Kaja Kallasel on pagasis 12 Narva ja kolme Sillamäe valija toetus.
Niivõrd drastiliselt erinevad häältesaagid näitavad, et Keskerakonna kõrval pole teistel parlamendierakondadel Kirde-Eesti linnades, kus elab kokku ligikaudu 100 000 inimest, mingisugustki arvestatavat kandepinda.
Kui käesoleva sajandi alguses toimunud valimistel oli Ida-Virus tõsiselt mängus 4-5 erakonda, siis 2007. aasta riigikogu valimistest alates on Keskerakond saanud kõigil valimistel üle 50 protsendi häältest. Suuremates linnades on toetus ulatunud isegi 80-90 protsendini.
Vahepealsetel aastatel on elanikke jäänud küll vähemaks, kuid kuna samal ajal on lisandunud tasapisi Eesti kodakondsuse saanuid, pole valijate üldarv väga palju muutunud.
Üheksa kuu pärast toimuvatel riigikogu valimistel on Ida-Viru maakond üks terve valimisringkond, kus on mängus 8 mandaati. Äsjaste europarlamendi valimiste tulemuste põhjal poleks sugugi üllatav, kui Keskerakond saab neist 5-6 endale. Eriti siis, kui Narvas ja Kohtla-Järvel tuleb valima märksa rohkem inimesi kui seekord. See on ka tõenäoline, sest märtsi alguses pole aiamaadel midagi teha.
Arvestades Keskerakonna populaarsuse langust mujal Eestis peale Tallinna ja Ida-Virumaa, võib riigikogu valimiste järel taas tekkida olukord, kus enamik maakonda esindavaid saadikuid on opositsioonis riigis oleva võimuga. Kui võimuerakondade toetus Ida-Virumaal jääb nadiks, on ka suhtumine piirkonna probleemidesse pealiskaudsem ja huvi lahenduste leidmisesse leigem. Räägitagu seejuures kui tahes suuri sõnu maakonna olulisusest ja suurest potentsiaalist. Eelkõige on igal erakonnal meeles ikka oma valijate huvid!
Lõppkokkuvõttes ei tule selline seis kasuks ei maakonnale ega ka riigile, sest piirkonna vastandumine keskvõimuga ei tugevda mingil moel ka sisejulgeolekut. Ei ole kahtlust, et pikka aega riigis opositsioonis olnud Keskerakonna kibestunud retoorika võimendab samasse helistikku ka oma valijad.
Seetõttu ei peaks oma mõju kasvatamine Ida-Virumaal olema mitte ainult iga suurema erakonna parteisisene mure. See on riigimehelikku vastutustunnet kätkev väljakutse.
Kas aga Ida-Virumaal suurema poliitilise mitmekesisuse saavutamine on üleüldse reaalne eesmärk? Väheusutav, et põlised Keskerakonna toetajad kiinduksid mingi imenipiga IRLi, Reformierakonna või sotside poliitikutesse ja nende hoiakutesse. Viimased samuti vaevalt et hülgavad selle nimel oma põhimõtted.
Ülesanne on seda keerukam, et Keskerakonnal pole vähimatki põhjust võidetud positsioone niisama loovutada. Neist hoitakse pigem kümne küünega kinni. Ida-Viru linnade võimupartei on aastatega rajanud raudsed struktuurid, mis on tihedalt seotud kohalike omavalitsuste ja nende mõjuvõimuga ning mida toetab munitsipaalmeedia ja kohalik oligarhia. Selle süsteemi külge on haaratud suur hulk kohalikke aktiivseid inimesi, kes peavad selleks, et oma alal − olgu näiteks hariduses või ettevõtluses − edukalt tegutseda, seda mängu kaasa tegema, et vältida ebasoosingusse sattumist.
Nii ongi teiste erakondade jaoks probleem, kust leida selliseid tuntud ja asjalikke inimesi, kes poleks sõltuvuses kohalikust võimust ja oleksid nõus erakonnatööd tegema. Nende defitsiidi korvamiseks on varasematel kordadel tuld kustutama toodud külalisesinejatena tuntumaid nimesid mujalt, kes on võimsa kampaaniaga ja mööda maakonda ringituiskamisega paari valimiseelse kuu jooksul vähemalt ühe mandaadi jagu hääli kokku võlunud. Usk sellesse meetodisse kipub aga kustuma, nähes, kuivõrd vähesed neist pärast missiooni täitmist piirkonna vastu ka edaspidi püsivat huvi ilmutavad.
Teine tee on märksa ajamahukam ja vaevarikkam, kuid olemuslikult tegelikult lihtsam ja ka mõjusam. Edu võti on selles, milliseid lahendusi Ida-Virumaa järeleaitamiseks ülejäänud Eestile suudavad teiste erakondade kandidaadid välja pakkuda ning kuivõrd veenvad ja usutavad nad seejuures ise kohalike inimeste silmis välja paistavad. Viimase aja Eesti poliitikute Ida-Viru visiitide hüppelise sagenemise põhjal võib arvata, et sellest arusaamine hakkab levima.