Varustuskindluse võti on energiavõrkude lõimumine

FOTO: Peeter Lilleväli

FOTO: Peeter Lilleväli

Energiavõrkude kiire arendamine Euroopas on praeguses geopoliitilises olukorras aktuaalsem kui kunagi varem, vähendamaks Euroopa Liidu liikmesriikide sõltuvust kolmandatest riikidest tarnitavast gaasist, õlist, uraanist, elektrist jne.

Võrkude arendamine on eeldus Euroopa Liidu energia siseturu täielikuks rakendamiseks. Ühine turg loob eelduse energiaefektiivsusele, suutlikkusele rääkida ühel häälel kolmandate riikidega.

Eesti tarbija tuleviku elektrivarustuskindluse võti on Eesti tugev integreeritus Euroopa elektrivõrgu ja -turuga. Eesti elektrisüsteem eraldiseisvalt on liiga väike, et tagada tarbijate jätkusuutlik elektrivarustus mõistliku hinnaga. Majandusarengu jaoks mõistliku hinnaga nii tehtavate investeeringute kui energia hinna vaates.

Selleks, et tagada varustuskindlus läbi piiriüleste elektriühenduste, on Elering lõpetamas 250megavatise võimsusega avariireservelektrijaama ehitust Kiisale. Peale Kiisale rajatavate võimsuste on meil 400 megavati ulatuses lepingud teiste sünkroonala süsteemihalduritega, mis võimaldavad suurima võrguelemendi ehk EstLink 2 asendada rikke puhul igal ajahetkel ka sellises olukorras, kus ühendus on täisvõimsusel kasutusel elektri impordiks Soomest Eestisse.

Teadmine, et ühendused on tarbija varustuskindluse seisukohalt sama usaldusväärsed kui elektrijaamad Eestis, ei tähenda, et Eesti peaks olema elektrit importiv riik. Vastupidi, laiema majandusarengu seisukohalt oleks ideaalne, kui elektrieksport oleks oluline siinse majandusarengu vedur. See ei saa aga toimuda subsiidiumidele tuginedes ja keskkonna arvelt. Ehitatavad tootmisvõimsused peavad olema kujunemisjärgus Euroopa Liidu ühtsel energiasiseturul konkurentsivõimelised.

Tehtud tootmisstsenaariumide analüüsi põhjal võib eeldada põlevkivielektri konkurentsivõime vähenemist pikemas vaates. Eelkõige lähtub see potentsiaalselt kasvavatest CO2 hindadest ja põlevkivi laiemast kasutamisest põlevkiviõli tootmises. CO2 hinna võib peaaegu otse kanda põlevkivijaama marginaalkuludesse, sest ühe megavatt-tunni elektri tootmisel paiskub õhku umbes üks tonn CO2. Sellest tulenevalt on väga oluline, kas CO2 maksab viis või 20 eurot tonni kohta.

CO2 hinnast veelgi olulisem on õlitootmise areng. Põlevkiviõli tootjate optimistlike plaanide järgi võiks kogu aastas kaevandatava põlevkivi ära kasutada õlitootmises juba 2025. aastal. Aga just see avab võimaluse elektritootmiseks õlitootmise kõrvalproduktist uttegaasist, luues omakorda võimalused tulevikus elektriekspordiks. Õlitootmisest üle jäävast uttegaasist võiks saada suurusjärgus kuus teravatt-tundi elektrit aastas, mille marginaalkulu peaks olema väga madal ja seega selliste jaamade konkurentsivõime integreeritud ELi siseturul hea.

Arvestades tarbimise tagasihoidlikku kasvu, on Eesti elektrivõrk selle rahuldamiseks piisav. Samas on aga 1970.-1980. aastatel ehitatud piirkondlikud võrgud rajatud arvestusega, et suur kogus elektrit tarbitakse maal endiste ühismajandite keskustes. Tegelikkuses rändab rahvastik Tallinna, Tartusse, Pärnusse ning tööstus on kontsentreeritud Ida-Virumaale.

Kui riiki tervikuna vaadates on ülekandevõimsust piisavalt, siis majandusgeograafiliste muudatuste tõttu oleme fakti ees, et võrk on ühes kohas, elektritarbijad aga teises. Maapiirkondades pole tarbijate varustamiseks enam senise suurusega elektrivõrku vaja, samas vajab eelkõige Tallinna ja selle lähiümbruse võrk tugevdamist.

Koostöös jaotusvõrkudega tuleb hakata elektrivõrku optimeerima, et ühiskonna kogukulud elektrisüsteemi ehitamisel ja hooldamisel oleks võimalikult väikesed. Piltlikult öeldes tuleb hakata mõnedes kohtades elektri põhivõrku kokku rullima ja teistesse kohtadesse seda juurde ehitama.

Ühenduse EstLink 2 käikuandmise järel selle aasta algusest on Eesti üks osa Soome elektriturust. Uue ühenduse abil on meie tarbijatel võimalus osa saada sisuliselt piiranguteta Põhjamaade potentsiaalselt parematest elektri hindadest ja meie elektritootjatel tekib võimalus toodetud elektrit sinna müüa. Seda EstLink 2 ehitamisel arvestatud eeldust on esimene pool aastat ühenduse tööd ka tõestanud. Tänu EstLink 2-le on Eesti turupõhine elektri hind olnud madalam, kui see oleks olnud suletud turu tingimustes. Sellel aastal oleme suure osa ajast saanud elektrit tarbida hinnaga 30-35 eurot. Reguleeritud elektri hind oleks praegu CO2 hinnataset arvestades ilmselt olnud 40 euro kandis.

Selle aasta varustuskindluse aruanne toob sarnaselt eelmise aasta omaga välja, et elektrijaamade paiknemine Eestis ei ole mitte tarbija elektriga varustatuse küsimus, vaid laiemalt Eesti majandusarengu väljakutse. Piisavate ühenduste korral tagab tarbija elektriga varustatuse Tallinnas sama kindlusega nii Soomes Olkiluotos kui Narvas asuv elektrijaam. Selles mõttes annab tänavune varustuskindluse aruanne sama sõnumi nagu aasta tagasi: Eesti majandusarengut toetava elektrivarustuskindluse võti ei ole mitte 100 protsenti kohalikel primaarkütustel põhinev elektritootmine Eestis, vaid piisavad välisühendused ja piisav sisemaine elektrivõrk.

Tugevate ühenduste otsene kasu tarbijale ongi, et need võimaldavad jätta ehitamata osa elektrijaamu, mis väikesel elektriturul ei ole tasuvad, aga oleksid vajalikud varustuskindluse jaoks. Baltimaade varustuskindlus on tagatud, kui 2030. aastal moodustavad olemasolevad tootmisvõimsused 80 protsenti prognoositavast tiputarbimisest.

Täies pikkuses saab artiklit lugeda Taavi Veskimäe blogist www.taaviveskimagi.ee.

Tagasi üles