Kui mängiks jälle?

Pärast seda kui Narva võimud rohkem kui viis aastat tagasi maakonna omavalitsuste liidu peale solvusid ja teatasid, et enam nad nendega ei mängi, pole jahedad suhted soojenemise märke ilmutanud.

Kui Põhjarannik uuris, kas oleks võimalik taasühinemine, mida siseminister Hanno Pevkur kevadel põhjalikult kaaluma kutsus, ilmnes, et põhiprobleem on, kelle poolt esimene algatus tuleb. Mõlema osapoole meelest riivaks see justkui nende eneseuhkust, kui esimene samm tehtaks. Pigem püütakse jätta muljet, et teineteisest  ei tunta vähimatki puudust ja saadakse ise suurepäraselt hakkama.

Tegelikult kannatab sellise olukorra tõttu nii Narva kui ka ülejäänud maakond. Piltlikult öeldes on see justkui Euroopa Liit ilma Saksamaata.

Ida-Viru suurima omavalitsuse puudumine (Narvas elab ligikaudu 40 protsenti maakonna elanikest)  on kahandanud omavalitsusliidu tõsiseltvõetavust ning vähendanud nii tema rahalist kui ka sisulist võimekust. Narva jällegi on tõrjutud kogu maakonna seisukohast olulistes teemades kaasarääkimisest ning sel on negatiivne mõju ka piirilinnale. Kõige kehvem, et säärane killustatus ei soodusta  maakonnas üheskoos suurte tegude kordasaatmist.

Kui põhiprobleemiks on küsimus, kes läheb esimesena teise juurde jutuga, et prooviks nüüd jälle hakata koos mängima, siis on vaja ilmselt lepitajaks kolmandat poolt. Kes selleks ikka paremini sobib kui maavanem, kel kohustuseks on riigi huvide esindamise kõrval hoolitseda maakonna tervikliku ja tasakaalustatud arengu eest.