Promenaadil, aga väikese nihkega

Foto: Matti Kämärä

Foto: Matti Kämärä

Nii Google kui ka võõrsõnastik annavad mõiste "promenaad" vasteks "jalutustee". Promeneerima tähendab jalutama. Lihtne. Esimene Oru pargi promenaad toimus 1997. aastal ja sellega tähistati Eesti Vabariigi taasiseseisvumist.

"Kui 1997. aastal hakati ette valmistama esimest Oru pargi promenaadi, siis vaevalt oskasid idee algatajad Maire Uustal, Tiina Kasema ja Bruno Uustal ette näha, et sellest sündmusest kujuneb pikk ja ilus traditsioon. Aja jooksul on väikesest intiimsest vastuvõtust välja kasvanud rahvarohke suvelõpu üritus," on kirjutanud Lea Rand Toila Valla Lehes. Nii ongi.

Mäletan seda elevust esimeste promenaadide ümber, sest lõpuks oli ometigi koht, kuhu sai minna pika kleidi ja kübaraga otse 20. augusti keskpäeval. Kübar oli tollal daamide puhul obligatoorne aksessuaar sel üritusel. Esimestel kordadel vedas ka ilmaga. Oli kuiv, soe ja päikeseline. Maavanem ja vallavanem kõlistasid külalistega vahuveinipokaale ning näha võis kaunilt riietatud inimesi. Härrad heledates suveülikondades, daamid... Sellest ma juba rääkisin. Ju siis oli meil vajadus taaselustada osake Jelissejevi-aegsest glamuurist. Meie oma kodukoha ajalugu ju ikkagi.

Aga teatavasti on asjadel omadus muutuda, teiseneda. Ja mina pole üldse tegelikult Oru pargi promenaadide ekspert, sest olen käinud vaid neljal neist. See on pisku. Kuid sel aastal kutsuti. Loomulikult see rõõmustas mind. Enne veel küsisin igaks juhuks ühelt asjatundjalt, kas kübaratraditsioon on ikka au sees. Sain diplomaatilise vastuse: "Kübar on alati au sees ja ajatu." Mul hakkas küll häirekell helisema, aga otsustasin sellest mitte välja teha.

Nii ma ilmusingi 19. augusti õhtul kohale pikas seelikus, mustades pitskinnastes ja mustas laiaäärses kübaras, tumedas ülikonnas kaaslane käevangus, ning märkasin kohe, et oleme ainus selline paar. Suur osa külalistest kandis kummikuid, jopesid, tosse ja dresse. Loomulikult, sest õhtu oli ju jahe ja vihma ähvardas sadama hakata. Vaatasime teineteisele otsa ja puhkesime naerma. Ämber!

Keegi pole milleski süüdi. Olin elanud aastaid oma klaaskuulis ja jäänud ikka neisse esimestesse promenaadidesse kinni. Takerdunud kaunite daamide maani kleitidesse. Mul polnud udust aimugi, millised arengud vahepeal toimunud olid.

Öeldakse küll, et mingil üritusel valesti riides olla on piinlik ja piinav. No nii papist poisid me ka nüüd polnud! Meie tulime ikka promenaadile, aga tegemist oli vaid lihtlabase õhtuse kontserdiga. Pärast Lauri Saatpalu sissejuhatavaid sõnu "Kahju küll, et ilm nii pekkis on!" oligi meie promenaad läbi ning me suundusime sooja autosse, et mööda kallast ja vastu loojuvat päikest koju sõita, punaveinipudel avada ning asjade üle mõtiskleda.

Tore oli ikkagi. Tänu meie teistest erinevale välimusele olid fotokaamerad tihti just meie poole suunatud. Saime tuld lausa neljast "torust". Nüüd ma tajun väga täpselt, mida tähendab mõiste "fotoshoot". Peaasi et pilte kuhugi häbiposti ei naelutataks! Kuulsin palju komplimente ja mõtteid, et vana hea kübaratraditsioon tuleks ikka taaselustada. Miks see kaunis traditsioon üldse kaduma sai? Kas promenaadikülastajad tüdinesid sellest?

Ja veel üks mõte. Kui me tahame, et ka eakad ning väärikad kodanikud sellest üritusest osa saaksid, siis päevane aeg sobib neile kindlasti rohkem kui hilisõhtu.

Lugupeetud korraldajad. Ise mõni aeg kultuuritööd teinuna tean ma väga hästi, et sellise ürituse ettevalmistamisel on vaja arvestada miljoni suurema ja väiksema komistuskiviga, millest kõrvalseisjal aimugi pole. Seega jõudu teile edaspidiste promenaadide korraldamisel!

P.S. Mina saabuksin kohale meelsasti 20. augusti keskpäeval, kõlistaksin maa- ja vallavanemaga vahuveinipokaale ning kannaksin ikka ja alati kübarat. Kusagil peab ju üks daam saama kübarat kanda!