Piim ja patriotism

See tundub ju nii lihtne ja loogiline. Toiduainete tarbimisel tasub eelistada kodumaa tooteid. Majandus kasvab, raha jääb oma riiki, oma inimesed saavad tööd. Lõviosa inimestest kinnitabki küsitlustes, et eelistab kodumaiseid tooteid.

Tegelik ostukäitumine aga sageli seda ei kinnita ja nimetatud põhimõtted ununevad. Valikuid mõjutavad nii turundusnipid kui toodete hinnad. Kui kaubal sildiga "Tehtud Eestis" on  hinnanumber näiteks 30 protsenti suurem kui samaväärsel importtootel, jääb patriotism paljudel tagaplaanile.

Pealegi on nüüdses globaliseerunud majanduses sageli ka keeruline pihta saada, mis on oma ning mis tuleb mitme maa ja mere tagant. Kust on pärit tooraine ja kas omanikutulu jääb Eestisse või rändab hoopis piiride taha? Lõppude lõpuks loevad ka maitsed ja harjumused, mis on visad muutuma.

Seepärast ei ole kaupluste müüginumbrite põhjal märkimisväärset vilja kandnud ka Venemaa poolt Euroopa Liidu toiduainete keelamise järel siingi kõlanud üleskutsed hakata senisest rohkem tarbima kodumaised toiduaineid. Olgugi et on üldteada, et iga varasemast rohkem joodud klaas kodumaist piima või söödud kohuke aitab kohalikel tootjatel üle elada neid tagasilööke, mida  idanaabri turu lukkuminek on kaasa toonud.

Samas tasub siiski, kui ei suuda esimese hooga valida, millise kaubamärgiga  kaupu poes oma toidukorvi tõsta, mõelda  korraks ka sellele, et  kodumaiste toiduainete kasuks otsustades teete peale oma kõhu väikese heateo veel kellelegi oma maal.