Riigikogu mugavusotsus − kaitseme Eestit Tallinnas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud neljapäeval riigikogus toimunu pani mind ikka tõesti nördima. See oli siis, kui riigikogu lükkas tagasi otsuse eelnõu, millega sooviti teha valitsusele ettepanek viia sisekaitseakadeemia üle Ida-Virumaale.
Seda asja on mitmetel tasanditel aetud juba aastaid. Nende aastate jooksul on valitsusse kuulunud nii Reformierakond kui ka eelnõu esitanud IRL. Ent jutuajamistest kaugemale pole jõutud.
Meenutan, et valitsus võttis juba 2010. aastal vastu Ida-Virumaa tegevuskava, kus ühe punktina oli sees ka sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale toomine. Või meenutame Reformierakonna 2011. aastal välja käidud valimislubadusi, kus sisekaitseakadeemia oli üks peibutisi Ida-Viru rahvale.
Aga sisekaitseakadeemia pole ju üksnes Ida-Virumaa küsimus, vaid tegelikult kogu Eesti asi. Pidevalt on räägitud teemal, et rohkem Eesti riiki Ida-Virumaale. Kuid üksnes jutuks on asi ka jäänud. Muidugi ei sõltu Eesti julgeolek üksnes akadeemia asukohast ega ka ühte või teise organisatsiooni kuulumisest. Minu meelest on kõige olulisem see, kui lojaalsed oma riigile on tema oma kodanikud.
Akadeemia muudaks aga Ida-Virumaal sotsiaalpoliitilist olukorda üsna tuntavalt. Tooks noori mujalt Eestist siia ja annaks ka kohalikele noortele võimaluse end riigikaitse alal harida. Riigiasutusi paigutatakse ümber teisteski riikides ja just selleks, et keerulisemaid piirkondi riigiga tihedamalt siduda. Riigikogu positiivne otsus oleks olnud ühtlasi nii regionaal- kui ka julgeolekupoliitiline samm. Ja praeguses ärevas olukorras oleks akadeemia toomine Ida-Virumaale olnud igatpidi jõuline žest.
Mis on siis koalitsiooni meelest need nõrgad kohad, miks õppeasutust siia tuua ei saa? Põhilise argumendina tuuakse hariduse kvaliteedi langust. Sest väidetavalt ei soovi suur osa õppejõududest Ida-Virumaal töötada.
Aga sisekaitseakadeemias on ju õppejõududeks peamiselt kõrgemad ohvitserid ehk siis sõjaväelased. Minule kui endisele Nõukogude armee reservohvitserile on täiesti arusaamatu, et kui akadeemia tuuakse Ida-Virumaale, siis pole äkki õppejõude. Ohvitseridest õppejõude ei tule mitte Ida-Virumaale paluda, vaid nad tuleb siia lihtsalt saata. Ohvitserid peavad riiki teenima minu meelest just seal, kus seda riigile tarvis on. Tekib küsimus, kas siis kõrgelt haritud ohvitserid kaitsevad Eestit ainult Tallinnas.
Kui nüüd riigikogus toimunud hääletusest rääkida, siis hämmastav oli just Keskerakonna leigus selles küsimuses. Keskerakonnalt, millele Ida-Viru elanikud nii vägeva mandaadi on andnud, ootaks kindlasti suuremat võitlust regiooni hea käekäigu eest. Sest Ida-Virumaal on kohti, kus sisekaitseakadeemiat arendada − esimesena tuleb pähe endine Kreenholmi hoonestu Narvas, mis oleks akadeemiale igati väärikaks paigaks.
Või siis tõesti jagada kolleeg Marko Pomerantsi iroonilist väljaütlemist istungil, et kui see sisekaitseakadeemia viimine Ida-Virumaale on täitsa võimatu, ehk peaks üldse lõpetama selle rähklemise Ida-Virumaa pärast − las ta tiksub ja on, nagu ta on seal.
Arvan siiski, et ei tasu ka masendusse laskuda. Valimised on peagi tulemas ja uuel koosseisul on seda küsimust taas võimalik arutama hakata. Eks valijail on siin kindlasti oma sõna sekka öelda.